Nädala mõte on „Jumala armastuse ohvritee“.
„Põhjatuist sügavusist hüüan ma sinu poole, Issand! Issand, kuule mu häält!“ (Ps 130:1–2).
Põhjatust sügavusest pürgib vesi ülespoole,
Jumala armastuse ohvritee algab veepiisana põuases pinnas.
Õhetavas koidukumas sätendab tilgake eluvett,
tõotades leevendust igale janusele.
Kosutavalt jahe elutoov vesi otsib pulbitsedes võimalust välja valatud saada
ja taevasse sirutuvate puude juured tungivad sügavale maapõue, et jõuda eluandva veelätteni.
Ja ka mina, ma hüüan Sinu poole, Issand!
Ma tahan juua Sinu allikast, et see kosutaks mu janunevat hinge.
Ja veel
tahan ma õppida olema vesi,
et loodu kannatust vaibana katta
ja jäise vaikelu lummast
uuesti elule pursata põuases mullas.
Jah, ma tahan õppida olema vesi,
ennast säästmata välja valatud saada,
rahuldust pakkuda kõduvas mullas,
kasta tärkamislootuses uinuvat saasta.
PALVE: Jumal, Sinu armastuse ohver on välja valatud kõigile, kosutuseks janusse surevale rahvale, Sa pakud oma elu vett ilma hinnata, Sa oled välja valatud igaühe jaoks. Jumal Sinu plaan on meid päästa igavesest janust, näljast, ahastusest, kõdumisest, sõjast ja surmast ja Sa teed seda ka. Sa andsid oma Poja armastuse ohvriks meie asemel. See mõte on liiga suur, et saaksin sellest aru, aga ma aiman ja tunnen ja kogen Sinu Armastuse andi, sest see päästabki meid. Aamen.
