Vabaduse plats 1, Tallinn

Nädala mõte

NÄDALA MÕTE. 26.12.2022

Jaan Tammsalu

„Issanda käest on see tulnud, see on imeasi meie silmis. Tänage Issandat, sest tema on hea, sest tema heldus kestab igavesti“ (Ps 118:23, 29)

Oleme kord koos vaimulik Mårten Anderssoniga kirjutanud:

Varsti läheb veel üks päev looja, varsti on õhtu käes. Nii nagu iga päev. Aga selle päevaga on midagi erilist. Jõulupäev – siin praegu.

Paljusid jutte alustatakse sõnadega „ükskord oli“.

Vaeses Petlemma linnas oli küllap ka see päev olnud nagu päevad ikka. Mõnele hea, paljudele halb. Mõni nuttis kehva tervise pärast. Mõni oli vaene ega saanud süüagi. Oli ka neid, kellel oli kõike, kes olid kõigega rahul, ja neidki, kes aina hädaldasid, taipamata, kui palju on nendele antud. Aga olukord tolleaegses maailmas oli hirmuäratav. Kuidas saab edasi elada, kui impeerium, mille osa oldi, tegi elu kogu aeg kibedamaks ja kitsamaks. Nendel, kellel oli teada, mida prohvetid olid kord kirjutanud või hiljuti öelnud, oli hirm südames. See oli nende elu, nende maa, nende rahvas ja usk. Ja praegu olid paljud asjad keelatud. Isegi maavalitseja Küreenius elas ebakindlat elu.

Ja keset kõike seda muret ja ebakindlust hakkas see päev mööduma. Öisel ajal on kõik raskem kui päeval. Mõtted, valud, mured. Öö siiski tuli ja koos sellega ka külm. Korralikud inimesed olid oma kodudes. Aga rändajaid leidus palju. Valitsejad olid käima pannud uue jubeduse: kogu riigi rahva üleskirjutamise. Et saaks tulumaksu võtta võimalikult palju ja paljudelt.

Kedagi ei rõõmustanud see maksuameti sünnipäev. Aga äkki muutus kõik kuidagi kummaliseks. Hetkeks kadusid muremõtted ära. Petlemma laudas juhtus midagi. Laps tuli maailma. Pandi mähituna sõime magama.

Karjased väljal tulevad tema juurde. Karjased ei käi tavaliselt ringi, et vaadata sündinud lapsi. Aga seekord nad pidid minema. Nemad ei saanud seekord teisiti: ingel ise seisis nende juures. Karjased ei olnud harjunud inglite nägemisega. Nad ehmusid. Aga läksid, trotsides oma ehmatust, vaatama, mis oli juhtunud. Sest ingel ju ütles: „Ärge kartke!“

Ja seal ta oli, Jeesuslapsuke, sõimes.

Öö oli külm, aga kusagilt tuli kummalist soojust ja valgust. See, mis oli pannud muretsema ja hirmu tundma, oli äkki ununenud. Nad vaatasid vaid Teda, kes sõimes magas. Vaatasid Jeesuslast.

Ja meie täna, paar tuhat aastat hiljem. Meie oleme ka tulnud Petlemma, sest ka meile on öeldud, et täna juhtub midagi.

Maailm on ikkagi ebakindel ja paljud kardavad, et mis sellest kõigest ikkagi saab. Paljud mäletavad aegu, kui kõik läks kitsamaks; kui jõulud, rääkimata Jeesuslapsest, olid keelatud. Kui kardinaid tõmmati igaks juhuks ette. Kui laule lauldi vaikselt, et keegi ei kuulaks ega kaebaks. Aga ka tookord oli prohveteid, kes kirjutasid ja ütlesid. Kes vaatasid julgelt edasi ja ütlesid: „Ärge kartke!“

Meie aga saadame kaarte kirjaga „Rahulikke jõule!“.

Kas siin selles linnas on mingit rahu? On küll, nii nagu Petlemmas teatud õhtul. Mõni räägib murelikult võimalikust sõjast. Siis aga teatavad meelelahutajad: tulge, me lahutame teie meelt – saate hetkeks unustada. Teised pakuvad: „Ostke endale jõulud! Meil on kõike, mida vajate, et saaksite hea tunde. Muudkui võtke kärud või korvid täis ja käige kassa juurest ka läbi!“

Ja käiakse küll. Aga head tunnet ei tulegi. Tuju läheb säästusid või võlgasid või kingituse saajate virilaid nägusid vaadates päris hapuks.

Aga meie ei tee jõule. Need olid olemas enne meid. Meie võime ainult kaunistusi teha sellele, mis juba on olemas, või midagi ära rikkuda.

Jõulud on meie jaoks. Jeesuslaps on meie jaoks. Petlemm on ka meie jaoks. Ja meie ei peaks vaid vaatama, vaid saame äkki olla karjased väljal, olla nemad, kes kesk lund või pori ja talvist külma ja rõskust kohale tulevad, sest me lihtsalt ei saanud seda kutsumist tagasi lükata. Saame olla need, kes kummaliselt säravate silmadega ütlevad, et see kingitus on ka meile, meie jaoks – et meil oleks rahu, et õnn poleks täiesti tundmatu, vaid oleks osa elust. Meie enda elust.

Maailm on, nagu ta on. Kuidas muidu saaks? Aga meie praegu ütleme psalmi sõnadega: „Issanda käest on see tulnud, see on imeasi meie silmis“ (Ps 118:23). Imeasi, mis paneb meiegi silmad särama.

Ka karjased saavad olla õnnelikud! Vähemalt rahu ja lootuse üle ja selle üle, et neid on peetud vääriliseks. Neid siis seal ja meid täna siin, kirikutes ja kodudes, haiglates ja kõikjal, kus mõtetes rännatakse Petlemma teed.

PALVE: Issand, tänu jõuluime eest!

Kalender

E T K N R L P
4
7
10
11
14
17
18
25
28