Nädala mõte

Jesaja 30:3a: „Valmistage Issanda teed!“

Valmistada teed kuningate Kuningale! Meid kutsutakse seda tegema. Keegi arvas, et meiegi võiksime midagi selleks teha, et Tema saaks tulla. Mida me saaksime teha? Maantee eest ehk kannavad hoolt teised, kuigi siin Eestimaal võib vahel selleski kahelda. Neid, kes oma usku häbenevad, on palju. Need, kes on uhked oma uskmatuse üle, on väga valjuhäälsed. Sada teeb sellist lärmi, nagu nendesuguseid oleks tuhandeid. Korrutavad nagu rikkiläinud plaat, kui kena meil siin maalapil oli elada, enne kui tulid need, kes tassisid siia koleda ristiusu. Nad ei räägi sellest, kuidas enne seda kakeldi ja rööviti, kuidas lähisugulased omavahel lapsi said. Nad ei räägi sellest, kes oleks meid vallutanud siis, kui läänest ei oleks esimesena kohale jõutud. Nad ei räägi sadadest rahvakildudest, kellest tänaseks pole enam lõhnagi järel, sest idanaaber pani oma raske karukäpa neile peale. Meie naabrid Soomes räägivad uhkusega sellest, kuidas ristiusu tulek nende esivanemad Euroopaga liitis. Meil aga korrutatakse lauseid tulest ja mõõgast ja vallutajatest, kes võtsid meilt vabaduse ja surusid peale ristiusu.

Neid, kes tahavad valmistada teed, pole palju. Meie ei tohiks teistele loota, et küllap keegi ikka teeb, kui meie loobume. Meil tuleb teha oma osa. Valmistada Issanda teed.

Millest alustada? Ikka omaenese ukseesisest. Pole mõtet tormata kaugele. Läbi sügavate hangede on raske joosta. Meie hingekambri ukse ees on küllap palju sellist, mis takistab ukse avamist. Alustagem sealt. Suhted, mis sassis. Solvumised ja kibedus, mis on kaua juba mürgitanud hinge. Hing, nagu kinniroostetanud uksehing, vajab puhastamist, õlitamist.

Ja äkki taipan, miks räägib Vana Testamendi laulik sellest, et inimestevaheline hea läbisaamine on nagu õli, mis langeb kõrgusest alla. Kuidas see oli? „Vaata kui hea ja armas on see, kui vennad kõik elavad koos. See on nagu hea õli pea peal, mis voolab alla Aaroni habemesse, mis tilgub tema riiete palistusse. Ja nagu Hermoni kaste, mis langeb Siioni mägedele! Sest sinna on Issand seadnud õnnistuse, elu igaveseks ajaks“ (Ps 133:2–3).

Kinnikiilunud mõtted, kibestunud hingesopid vajavad armastuse õli. Hinged vajavad õlitamist, et uks võiks avaneda, ei mitte lihtsalt natuke praokil olla, vaid et saaks lükata ta valla armastusele, valgusele, halastusele. Et elu võiks voolata sisse – ülirohkesti elu! Tegelikult on ju nii, et kinnise ukse taga võib tunduda turvaline, aga peagi läheb pimedaks ja külmaks ja värske õhk saab otsa.

Tasub minna valmistama teed ja ust avama – avama ust elule – Temale, kes on Maailma Valgus, Tee, Tõde ja Elu; Hea Karjane – kes kaitseb ja juhib eluvee allikale; Viinapuu, millest voolab elu kõigile, kes Temaga ühendatud; Armastus, mis iial ei lõpe. Kas julgeme? Mida on meil kaotada? Ilma tulijata pole elu niikuinii. Ilma armastuseta pole elul mõtet. Ilma õige suunata pole ka kiirel minemisel mõtet. Tasub minna teed valmistama. Tasub puhastada hing – paluda, et Tema tuleks ja teeks seda, sest Tema on meile kinkinud elu ja vaid Tema teab, mis peaks meis olema ja millest peaksime loobuma, mis meile kuulub ja mis on vale ja võõras, mis meid ehitab ja mis lammutab. Tema teab. Valmistagem Temale teed, et Ta saaks tulla, et Ta meie juurde pärale jõuaks.

Keegi sai ilusa mõtte. Pani lauale jõulukaardid ja hakkas kirjutama. Mõtles enne ja kirjutas kaardile tänu. Kirjutas sellest, mille eest on ta kaardi saajale tänulik, ja seejärel kirjutas talle oma ilusad soovid. Kirjutas Temast, kes on teel. Mõnele kaardile kirjutas palve, et saaja andestaks talle tehtud valu, selle, mis kord valesti läks. Ta tegi teed armastusele ja andeksandmisele, et Kuningas saaks tulla.

Teine võttis telefoni ja helistas. Rääkis nendega, kellega suhted olid kuidagi katkenud. Kogu aeg oli olnud kiire. Vahel meenus, tuli mõte, et peaks ühendust võtma, aga siis see ununes taas. Lõpuks ei julgenudki enam ühendust võtta. Nüüd, enne jõule, ta tegi seda. Tegi armastuses teed, et Kuningas saaks tulla.

Kolmas tegi annetuse Kuninga kojale või pillidele, millega kaunilt teada antakse Kuninga teelolekust paljude juurde. Temagi tegi teed, et Kuningas jõuaks pärale.

Neljas kandis armastuses hoolt kuninga lindude või loomade eest või väeti ja viletsa inimlapse eest. Kinkisid sellest, mida Kuningas neile oli kinkinud.

Viies kinkis naeratuse, ütles hea sõna, julgustas.

Igaüks leidis oma võimaluse valmistada Temale teed. Õnneks oli kuningas selle kõigile väga lihtsaks teinud. Õnneks ei pidanud tee valmistamiseks minema kusagile kaugele. Kõik võimalused olid käeulatuses. Kelleltki ei oodatud midagi ülejõukäivat. Ei oodatud midagi suurt, mida ei suuda. Oodati suure armastusega tehtud väikeseid asju.

Taipasin äkki, kui palju on mu enda elus olnud teevalmistajaid, neid, kes on teinud teed selleks, et Kuningas sai tulla minu juurde, ja mõistsin, et minagi pean olema teevalmistaja. Selle mõtteni jõudes pöörasin pead ja nägin, kuidas taevast langes alla vaikset lund.

PALVE: Issand, vala valgust ja rahu mu hinge ja aita, et tahaksin ja suudaksin Sulle valmistada teed. Ava mu silmad, et näeksin, et mõistaksin seda, et ma võiksin väga palju, kui vaid tahaksin, taibates, kui suur on Sinu armastus minu vastu.