Nädala mõte

„Ja Issand Jumal võttis inimese ja pani ta Eedeni aeda harima ja hoidma (1Ms 2:15)“.

Mida teha, kui kõht läheb tühjaks? Lihtne vastus – tuleb minna külmutuskapi juurde, otsida sealt midagi maitsvat ja süüa kõht täis. Aga mis saab siis, kui ühel päeval kapp tühjaks saab ja seal enam toitu ei ole? Siis tuleb minna poodi. Mõnel ehk maavanaema või ema keedab aiast korjatud marjadest moosi ja teeb mahlasid, aga meie, linnainimesed, ostame enamiku oma toidust siiski poest. Aga kui ka poes on riiulid tühjad? Kuidas õieti satub toit poodi? Millest kõik alguse saab? Ma arvan, et me kõik juba teame, et piim ei teki pakendisse iseenesest, seda ei toodeta piimakombinaadis. Muinasjuttudes viipab võlur võlukepikesega või annab imelisele lauakesele käskluse: „Lauake, kata end!“ – ja kohe on see täis head-paremat. Kuid nii saab juhtuda vaid muinasjuttudes.

Tegelikkuses peab inimene palju tööd tegema ja vaeva nägema, et tal oleks, mida lauale panna. Toit on inimese jaoks isegi olulisem kui bensiin auto jaoks: kui autol bensiin lõpeb, siis ta lihtsalt jääb seisma. Kui inimesel toit lõpeb, siis mõned päevad peab ta vastu, aga peagi nõrkeb, ja kui ta kusagilt toitu ei saa, siis sureb. Just sellepärast ongi kõige tähtsamas palves – meie Isa palves –, muu hulgas ka sõnad „meie igapäevast leiba anna meile tänapäev“.

Kohe, kui Jumal inimese lõi, tegi Ta temast põllumehe, pani ta Eedeni aeda harima ja hoidma. Ta ei pannud inimest võrkkiike pikutama ja niisama olesklema. Mitte kusagil pühakirjas pole öeldud, et inimene ei pea tööd tegema. Töö ei ole mõeldud inimesele karistuseks, vaid selleks, et ta endale oma igapäevase leiva hangiks. Kuid on veel midagi, mille peale me esialgu ei tulegi. Põllumehe töö on imeline. Kas mäletate Piiblist lugu sellest, kuidas Jeesus kahe leiva ja viie kalakesega toitis ära viis tuhat inimest? Midagi taolist sünnib ka põllul. Kevadel paneb inimene mulda ühe viljatera, ühe seemne, ühe kartulimugula. Sügisel aga korjab ta viljapea, milles on mitukümmend tera, korjab üles hiigelsuure, mitmeid kilosid kaaluva kõrvitsa, kümmekond mugulat kartulit. Väikesest saab suur, ühest palju. Kas pole sarnane sellega, mida Jeesus kord tegi? Kuid selline imeline muutumine ei ole inimese enda teene. Teda aidatakse. Oma töötegemise juures ei ole inimene üksi. Suur Looja, Jumal, on põllumehe partner, kaastööline. Kui põllumees külvab vilja, siis ainult seemne muldaviskamisest jääb väheseks. On vaja päikest ja vihma, on vaja soojust, et vili idaneks ja kasvaks. Seda kõike, et lõpuks saaks valmis vili, mida inimene saab söögiks kasutada, kingib Jumal inimesele oma armust. Ja mitte ainult. Jumal annab põllumeestele ka tarkuse, et nad teaksid, mida, kuidas ja millal teha. Kuid meie toit ei sõltu ainult põllumeeste tööst. Põllumees vajab riideid, et põllul mitte ära külmuda, ta vajab neid, kes ehitavad põllumajandusmasinaid, millega põldu harida, ta vajab arste, kes teda raviksid. Nõnda sõltuvad kõik tööd ja kõiki neid töid tegevad inimesed üksteisest. Vaid koostöös üksteisega, ja mis kõige olulisem – koostöös Jumalaga, on meie laual leib. Tänane lõikustänupüha ongi päev, mil vaatame, kuidas meie ühine töö on vilja kandnud, ja täname Jumalat tema õnnistuse eest, selle eest, et ta on seda meie tööd õnnistanud, nii et ka sellel talvel meil on, mida lauale panna. Nõnda, nagu me ütleme oma emadele aitäh maitsva toidu ees, nii peaksime igal päeval ka Jumalat tänama selle eest, et Ta meile seda annab.

Ja veel: küllap olete märganud, et mõnikord on õunad hapuvõitu, porgandid kidurad, kurgid kahvatud ja kibedad – ei ole nii maitsvad kui tavaliselt. Peaaegu alati võib siis öelda, et nende kasvamise ajal on midagi väheks jäänud: kas soojust, niiskust, väetist vm. Nii võib juhtuda ka inimesega. Kui ta kasvades ei õpi tundma Jumalat ja Tema tahtmist, ei saa Ta piisavalt osa oma Jumala tarkusest ja Tema õnnistusest. Kui ta ei oska Jumalat tänada Tema heade andide ja armu eest, siis võib ta neist lõpuks ilma jääda ja muutuda kibedaks ja kõveraks. Nii nagu ei meeldi kellelegi kibehapud õunad ega vihad kurgid, nii ei meeldi kellelegi ka kibedad ja vihad inimesed. Isegi Jumalale mitte.

Tänasel lõikustänupühal, nagu see meie kirikus traditsiooniliselt on olnud, algab pühapäevakool. Talve jooksul saate te õppida tundma oma Jumalat, õpite Teda kuulama, aru saama, mida Ta inimeselt ootab – õpite Temaga koostööd tegema. Õpite ka Teda tänama. Õpite koostööd tegema teiste inimestega, neid märkama, neid abistama. Te saate vanemaks – öeldakse, et te küpsete. Küpsete nagu vili. Jumal on teisse pannud elu seemne ja Ta ootab, et te kannaksite palju ja head vilja. Teeksite palju häid ja ilusaid tegusid, mis rõõmustavad teisi inimesi, on neile abiks. Inimese küpsust, tema elutöö vilja, mõõdetakse ja kaalutakse tema elusügisel. Kinkigu Jumal teile oma tarkust ja õnnistust, et teie elu viljad võiksid olla rikkalikud ja et need tooksid rõõmu paljudele inimestele ja ka Jumalale, kes teie peale vaatab.

 

(Lõikustänupüha kõne pühapäevakooli algusteenistusel 2015. aastal.)

 

NB! Ka sel aastal algavad lõikustänupühaga pühapäevakooli tunnid. Eelmise nädala lõpul toimus kirikuöö, kus lisaks meie oma koguduse pühapäevakooli lastele osales ka kümme uut last, kes tulid esimest korda kirikusse, kuna tahtsid teada saada, mis on kirik ja mida seal õpetatakse. Toredad ja asjalikud lapsed on meie pühapäevakooli alati oodatud. Kes soovivad pühapäevakooliga ühineda – tere tulemast!