Möödunud pühapäeva ja käesolev nädala teemaks meie kiriku kalendris on kristlase vabadus.
Gl 5:1: „Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse.“ Aamen.
Kuidas on meiega läinud? Kristus on meid vabastanud vabaduseks. Läbi ristimise oleme saanud osa Tema lunastusest. Kuid kuidas läks meie lugu sealt edasi? Kas oleme vabana püsinud?
Üks Poola mõtleja on sõnastanud selle, mis juhtus paljude inimestega siis, kui Ida- ja Lääne-Euroopa kahte eri süsteemi eraldav müür ja piirid kadusid. Ta ütles, et me pääsesime vanglast ja sattusime kaubamajja. Kaubamaja on vanglast ilusam. Kaubamajas on palju asju ja nende hulgas ka kasulikke, vajalikke asju, kuid kaubamaja võib olla ka vangla – ilus ja valgusküllane vangla. Seal on palju sellist, mis teeb silmadele himu, mida tahaks endale, ja selle saamisel astuvad paljud võlavanglasse. „Osta täna, maksa homme!“ „Kasuta krediitkaarti (mis siis, et sellelt kulutades maksad kõrget intressi)! Osta sügisel – maksa kevadel!“ Sa oled seda väärt – miks sina ei võiks vähemalt sedagi endale lubada ... paljud ju lubavad palju enam ja mõned väga palju enam. Vaata vaid neid seltskonnaajakirju ja lehti, mis levitavad kuulujutte ja panevad vägevaid pealkirju.
Vanglast kaubamajja ja taas vanglasse. Kuid see pole ainus vangla ja orjus. On väidetud, et alkoholi, tubaka ja narkootikumide sõltuvuses olevate inimeste arv on palju väiksem kui töönarkomaanide arv ja varsti ka väiksem kui nutisõltlaste arv. Nii ehitab inimene ise endale vanglaid ja sepistab ise endale ahelaid. Vanasti väideti, et igaüks on oma õnne sepp, kuid igaüks võib ise olla ka oma ahelate sepp. Tund-tunnilt, päev-päevalt, aasta-aastalt tasapisi, pisitasa, järjekindlalt lüli lüli järel.
On kõneldud sellest, et Eesti NSV-s oli üks aeg ikka ilus ka – kuldsed kuuekümnendad. VIIVI LUIK on väitnud, et Eesti kuuekümnendad ei olnud kuldsed, vaid piinlikuvõitu mälestus sellest, kuidas inimene vanglaga harjub ja hakkab otsima vanglasolemise häid külgi. Kuid äkki kirjutab kord keegi nii ka praeguse ajajärgu kohta? Selle kohta, kuidas paljud vanglast päästetud endale vabaduses hoolega vanglaid ehitasid, endale ise ahelaid sepistasid; kuidas inimestel ei olnud enam aega teisi ära kuulata, üksteisele silma vaadata, silmast silma suhelda, külas käia ja külla kutsuda. Neil ei olnud enam aega teineteise ärakuulamiseks, tõe selgitamiseks. Nad tegid kuulujuttude põhjal lõplikke järeldusi, arvasid, et löövates pealkirjades peitub tõde.
Looja ei ole meid selleks siia Tema loodud ilma loonud. Mitte selleks ei lasknud Tema meid sellesse maailma sündida. Mitte selleks ei kinkinud Ta meie rahvale, sellele paljudest maailma linnadest mitukümmend korda väiksema rahvaarvuga rahvakillule, ühe sajandi jooksul kahel korral iseseisvuse – oma riigi. Mitte selleks ei avanud ta kord elusama elu uksi – surres kord oma ainusündinud Pojas. Ta tegi seda selleks, et suudaksime vanglatest välja astuda, tõusta ka mugavate vanglate vooditelt ja kõndida vabadusse ning jääda vabadusse.
Kui vaid vaevume vaatama, märkame, kuidas Jumal on vajutanud oma igaviku pitserimärke paljudele meie elu hetkedele. Tema on oma osa teinud. Ta on valmis meid aitama, andma meile julgust ja jõudu. Ta pole pöördunud põlastuses eemale meie lapsemängudest ja ka siis pole ta läinud, kui Tema asemel sirutasime taas oma käed mõne uue ja ihaldusväärse asja poole ja selle saavutamiseks väsitasime ennast nii, et me ei märganud Tema juuresolekut, unustasime Tema headuse, võtsime enesestmõistetavana Tema armastust ja kaitset.
Tema on vaikselt oodanud – lootnud, et me saame täiskasvanuks, et ärkame unest ja taipame, et kord tuleb õhtu, mil peame siit lahkuma kahe tühja käega. Me ei saa sinna midagi kaasa võtta. Kõik see, mida oleme ihaldanud, mille saamiseks oleme end väsitanud ja lõpuks surmani väsinud, jääb siia ja kord kaob nagu tuhk tuulde. Jääb vaid see, mis on ühenduses igavesega.
Tõlkija ja luuletaja REIN SEPP on kord kirjutanud:
„Su juurde tulen, sammun – kui tuvi lennul üle maa,
kes vangis ammust, ammust
ja siiski üles leidis kodumaa.
Kui mõtlen vahel: oli torme, usku, äikest
või noorusrände – siis kui olnuks see
mu terve elu vastu päikest, Su juurde eksimatu tee.“
Vaevalt et keegi meist nii julgeks väita, et terve meie elu on olnud eksimatu tee Jumala juurde. Oleme sellelt teelt ka eksinud, lasknud ennast vangistada asjadel ja inimestel, hirmul ja ihal, andestamatusel ja kurjusel, kuid kui oleme seda taibanud – et oleme taas uinunud, kaduva poole kaldunud –, siis ei ole me oma silmi taas sulgenud, soovides muinasjuttudesse taas magama jääda. Oleme püüdnud ärkvel püsida, vanglast väljuda ja elada vabana. Selleks on meid vabastatud, et me ei laseks end taas orjaikkesse panna või ei valmistaks ise endale ahelaid.
Allolevas palves kasutan ka bengali luuletaja Rabindranath Tagore'i luulelist palvet, mille on tõlkinud UKU MASING:
„Tänu Sulle, Sa vaba ja väelisim, Sina lunastaja, Issand, mu isand vabaduse eest!
Kingi mulle tarkust ja tahet vabaks saada ja vabana püsida.
See on mu palve Sulle, mu isand, –
löö, löö viletsuse juurt mu südames.
Anna mulle jõudu kergelt kanda rõõme ja muresid.
Anna mulle jõudu teha armastus viljakaks teenimises.
Anna mulle jõudu ei kunagi salata vaeseid,
ei painutada põlvi jultunud võimu ees.
Anna mulle jõudu tõsta meel kõrgele
üle igapäevase tühja-tähja.
Ja anna mulle jõudu
armastusega alistada oma jõud Sinu tahtele.“
