„Kui armsad on mägede peal sõnumitooja sammud. Ta kuulutab rahu, toob häid sõnumeid, kuulutab päästet ja ütleb Siionile: „Sinu Jumal on kuningas!““ (Js 52:7).
„Ärge tapke sõnumitoojat!“ See kuulus fraas, mida on kasutatud läbi aegade, kuulub vanakreeka tragöödiate autorile Sophoklesele, kes elas 5. sajandil enne Kristust. Selle mõte seisneb selles, et ebameeldivate uudiste tooja on vaid sõnumitooja, vaid saadik, mitte ebameeldivuste autor, ning seepärast ei ole õige sõnumitooja peale välja valada halvast sõnumist tekkivat viha.
Jeesus ütles oma õpilastele neist lahkudes: „Minge kõike maailma, kuulutage evangeeliumi kogu loodule!“ (Mk 16:15). Kristlastena oleme meiegi Jeesuse saadikud, see tähendab ühtlasi ka kõigeväelise Jumala saadikud. Meie ülesanne on kuulutada rõõmusõnumit, lootuse sõnumit, sõnumit hoolivast, märkavast, armastavast ja halastavast Jumalast, neile, kes Teda veel ei tunne, ja neilegi, kes kunagi on Teda tundma õppinud, kuid keda eluraskused on Temast eemale viinud.
Tänapäeva Jumalast kaugenenud maailmas pole kerge elada ristiinimesena, tunnistada oma usku Jumalasse ja Jeesusesse. See nõuab vaprust ja hingejõudu. Jumalat tõrjuvas, Tema vastu vaenulikus, kohati ükskõikses, kuid ometi viimselt salamisi Teda jälgivas, Tema peale lootvas maailmas on igast ristiinimesest saanud Jeesuse saadik, Jumala sõnumitooja. Kusjuures selline sõnumitooja, kes annab oma läkitaja sõnumi edasi mitte ainult sõnade, vaid eelkõige tegude, suhtumiste ja kogu oma elu kaudu. Annab edasi ka siis, ka sellistel hetkedel, mil ta oma saadikuülesande peale ei mõtlegi.
Mõelgem oma sõnadele, oma tegudele, oma elule. Milline on see sõnum, mida me oleme edasi andnud neile, kes veel Jumalat ei tunne, neile, kes ei julge või ei taha Temasse uskuda, neile, kes Teda vihkavad ja põlgavad?
Kas me oleme julgenud edasi anda mitte ainult ilusaid tõotusi, vaid ka Jumala sõnumi ebameeldivat, maailma ja inimesi ärritavat osa, seda osa, mis seab sõnumitooja elu ohtu?
Kas oleme julgenud välja öelda, et see, mis meeldib küll maailmale, kuid mis ei vasta Jumala tahtele, on sellega vastuolus, on vale ja viib hukatusse? Või oleme vaikinud, teinud näo, et see meid ei puuduta, jäänud neutraalseks?
Kuid ka vaikimine kõneleb, mõnikord rohkemgi kui karjumine. Kõneleb meist, meie usust, meie meelsusest. Kas oleme oma sõpradele ja teistelegi inimestele jätnud välja ütlemata selle, et neil pole õigus, et nad toimivad valesti, ainult sellepärast, et tahaksime inimestele meeldida, soovime säilitada nende poolehoidu? Või oleme ennast tundnud ise liiga patustena, et julgeda kellelegi midagi ette heita? Kuid mis ehk kõige olulisem: kas oleme julgenud tunnistada ka oma vigu ja eksimusi, kas oleme julgenud paluda andestust – andestust nii kaasinimestelt kui ka Jumalalt?
Pattude ja eksimuste tunnistamine ja andestuse palumine on meie usu ja usujulguse kõige ilmsemad tunnused, meie saadikustaatuse kõige ilmsemad tunnused. Keegi meist pole eksimatu, kõik me oleme pattu teinud ja teeme ka edaspidi. Ei jätku ju kellelgi, mitte ühelgi inimlapsel, alati jõudu ja tarkust halva ja kurja äratundmiseks ja sellele vastu seismiseks. Julgus tunnistada, et oleme eksinud, ja andestuse palumine on märgiks neile, kes meid kõrvalt jälgivad. On märgiks, et me ise tõesti usume, et Jumal on armuline, et neil, kes kahetsevad, on võimalus oma eksimused andeks saada, need kustutada, on võimalus uuesti alustada, edasi minna, on võimalus taastada side Jumalaga, jõuda Tema armastuse hõlma. See aga ongi rõõmusõnum, evangeelium, mida meid on saadetud kuulutama.
Jumal ei saatnud oma Poega ja Jeesus ei saada oma saadikuid mitte niivõrd osundama pattudele ja eksimustele – tegelikult teavad inimesed enamasti ise vägagi hästi, mida nad on valesti ja Jumala tahte vastaselt teinud. Saadiku peamiseks ülesandeks on kuulutada just lootuse sõnumit, rõõmusõnumit – hoolimata eksimustest, hoolimata pattudest, on inimesel võimalik leida armu ja halastust Jumala, tema Looja silmis ja oma side Temaga taastada, on võimalus alustada uuesti.
Selline sõnum aga kõlab sellelt, kes julgeb oma eksimusi avalikult tunnistada ja nende pärast andeks paluda, hoopis usaldusväärsemalt kui nendelt, kes kunagi oma eksimusi ei tunnista. Hoopis usutavamalt kui neilt, kes kunagi pattu ei tee. Just sellepärast kasutabki Issand oma riigi töös meid, nõrku ja ekslikke inimesi. Kasutab ka meid.
Palugem siis, et meil jätkuks vaprust ja usujulgust oma saadikuülesande täitmisel.
Kõigeväeline Jumal, halastaja Isa, aita meil elada maailmas Sinu riigi tunnistajatena nii, et kõik, kes meid ja meie elu näevad, näevad meie tänulikku rõõmu Sinust, hakkaksid igatsema Sinu järele ja sooviksid saada Sinu riigi kodanikeks ja Sinu armu kuulutajateks, Sinu armu saadikuteks. Tänu Sulle, Sa Kõigeväeline Hoolivus, Halastus ja Armastus! Sinu riik tulgu, Sinu tahtmine sündigu!
