„Jeesus ütles talle: „Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb. Ükski, kes elab ja usub minusse, ei sure alatiseks. Kas sa usud seda?“ (Jh 11:21–45).
Kas mäletate filmist „Suvi“ seda stseeni, kuidas Kiir läheb Tootsi juurde mõisavalitsejaks õppima? Toots paneb Kiire kiviaeda tegema. Kõigepealt seletab ta Kiirele, miks on vaja hunnikut põllukive just kiviaiaks teha: kivid on vaja jalust ära saada ja samas on tarvis ka karjaaeda. Nõnda siis on kiviaia tegemine parim lahendus korraga kahe probleemi lahendamiseks. Kiir saab Tootsi arutluskäigu loogikast täiesti aru, mõtleb kaasa, ühineb sellega. Siis ütleb Toots, et see mõttekäik, mis nad Kiirega enne töö alustamist läbi tegid, oli teooria. Ja nüüd, kui Kiir peab hakkama kiviaeda ehitama, on see praktika. Talupidamises on mõlemat vaja. Ja Kiir asubki usinasti tööle, teooriat praktikasse rakendama. Paraku avastab ta üsna ruttu, et teooria on palju ilusam ja lihtsam kui praktika. Tema jõud ei pea praktikale vastu ja tema unistus õppida mõisavalitsejaks jääb sinnapaika. See, et ka hiilgava teooria ja praktika kokkuviimine on mõnikord raske, kui mitte võimatu, on küllap ka väga paljude meie kogemus.
Täna kõneleme teooria ja praktika suhtest inimese elu ja surma kontekstis. Inimestena teame kõik, et me oleme surelikud. Teame, et mingil ajal tulevikus, ajal, mida me keegi täpselt ette ei tea, me sureme. Kõik, ilma eranditeta.
Paljude jaoks on surm teema, millest pole kohane rääkida. Nad tunnevad ainuüksi sõna „surm“ ees surmahirmu, surmast endast rääkimata. Pole parata: inimesel – nagu kõigil elusolenditel – on vähemalt instinkti tasemel hirm surma ees. Kaasajal püütakse surma vältimatuse ebameeldiv tõik peita silma alt ära, soovitatavalt tõrjuda see ka teadvuse tagasoppi. Moodsas maailmas ei olegi suremine paljude jaoks enam elu loomulik osa, loomulik lõpp. Aina enamad arvavad, et arstiteadus on kõikvõimas, ja seega on iga surm meditsiini lubamatu praak. Väga vähesed saavad surra kodus omade keskel. Ja sugugi mitte alati sellepärast, et kodus suremiseks pole võimalusi – lihtsalt inimesed ei oska suremise faktiga midagi peale hakata. Ei tea, kuidas end surijaga ülal pidada, mida ütelda, mida teha. Surijat tajutakse juba nagu kedagi võõrast, surma märgiga märgitut, keda pisut peljataksegi – äkki hakkab võõras surm külge. Normaalseks on kujunenud, et elu pikendatakse nii kaua kui vähegi võimalik, ja inimese viimased päevad mööduvad haiglas või hooldekodus. Kust edasi viiakse vaikselt surnukuuri, kus spetsialistid juba vajaliku eest hoolitsevad. Ja siis paigutatakse matusetalituse abil surnu pidulikult silme eest ära hauda.
Ellujäämisinstinkt, hirm surma ees, sunnib meid ohuolukorras reageerima instinktiivselt, põgenema ennast päästa püüdes, vajadusel teisi jalge alla tallates, nende elu ohverdades, et vaid ise veel natukenegi aega juurde saada. Vaid väga hea väljaõppega, hästi treenitud inimesed suudavad oma surmahirmu emotsiooni üle valitseda ja täita ka oma kohustusi. Nii treenitaksegi sõjamehi, päästjaid ja ihukaitsjaid: sõjamehed ei pane pommiplahvatuse peale kohe plagama, vaid haaravad relvad, et kodumaad ja oma kaasinimesi kaitsta, ihukaitsjad varjavad oma kehaga kaitsealust kuulide eest ja ohverdavad oma elu, kui vaja. Tuletõrjujad, kes on palju harjutanud ja mõttes võimalikud ohud ja olukorrad paika pannud, on vajalikul hetkel tugevamad oma surmahirmust, on valmis riskima võõraste elude päästmise nimel. Pead teadma, aga mitte ainult – see teadmine peab sul olema meeles, olema lausa luus ja lihastes, nii et hädaolukorra tekkel ületab teadmine hirmu, hoiab ära tapva paanika.
Kui vaatate meie käärkambri uksest vasakule, siis näete seal seina ääres musta tahvlilt, millel on valged ristid, kuhu on kirjutatud nimi ja alla number, mis tähistab vanust. Need ristid tähistavad inimesi, keda meie koguduse vaimulikud on sel aastal matnud. Neid riste tuleb sel aastal veel hulganisti juurde. Ja järgmisel aastal, ja järgmisel jne. Need ristid tulevad seni, kuni saabub päev, millest on kirjutatud pühakirjas Ilmutusraamatus: „Ja ma kuulsin valju häält troonilt hüüdvat: „Vaata, Jumala telk on inimeste juures ning tema asub nende juurde elama ning nemad saavad tema rahvaiks ning Jumal ise on nende juures nende Jumalaks. Tema pühib ära iga pisara nende silmist ning surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist, ning valu ei ole enam, sest endine on möödunud.““ (Ilm 21:3–4).
Kui me mõtleme sellele, et me oleme ristiinimesed, oleme kristlased, kas me siis ei märka, et see pühakirja ennustus on juba osaliselt täitunud? Vähemalt Jumala poolelt. Oma Poja Jeesuse Kristuse kaudu on Ta oma telgiga juba inimeste juures keset nende elu, elab ja toimib oma Sõna kaudu nende keskel. Inimesed tunnevad Teda. Veel aga on inimeste keskel surm, on leinamine ja kisendamine. On hirm surma ja surmajärgse ees. Ka paljudel kristlastel, ka ristiinimestel, on see hirm – kõigest hoolimata. Kõigist oma teoreetilistest teadmistest hoolimata. Mida siis uskmatud tegema peavad, kellel isegi teoreetilist teadmist ei ole!
Miks meenutasin lugu Kiire mõisavalitsejaks õppimisest? Teooriast ja praktikast? Kõnelesin teadmistest ja väljaõppest, mis aitavad võitu saada hirmust suremise ees? Aga sellepärast, et need ristid siin meie pühakoja tahvlil ning miljonid ja ehk miljardidki ristid läbi aegade maailma kalmistutel on märgid ristiusu praktikast. Usu praktikast, mille aluseks on olnud Jumala Poja Jeesuse Kristuse elu, kannatused, ristisurm, surnuist ülestõusmine ja taevasseminek. Rõõm ja tänulikkus meile kingitud võimaluse eest pärida igavene elu.
Ka meie tänase päeva evangeeliumilugu Laatsaruse surnuist ülesäratamisest on lugu teooriast ja praktikast, usu praktikast.
Jeesus küsib meie kirjakohas Martalt: „Kas sa usud seda?“ Mina küsin sinult, hea lugeja, sedasama. Kas sina usud Jeesuse tõotust surnuist ülestõusmisest ja igavesest elust? Ja kas sa usud, et Tema, st Jeesus Kristus, on see, kes kingib meile oma ristisurma kaudu võimaluse võita surm ja kingib igavese elu? See on küsimus, mille Jeesus esitab igaühele, kes tahab saada Tema õpilaseks ja pärida igavest elu. Kusjuures elu, mida Jeesus pakub, ei ole selline, nagu siin maa peal, kus on palju sellist, mida me oma ellu ei tahaks, sellist, mis muudab meie ajaliku elu kohati vägagi ebameeldivaks ega pane sugugi soovima, et see igavesti kestaks. Jeesus annab võimaluse eluks Jumala riigis, Jumala läheduses, seal, kus sünnib ainult Tema, ülima headuse, halastuse ja tarkuse tahtmine. Ta annab võimaluse elada hoopis uue kvaliteediga elu, elu, kus ei ole enam vihkamist, ebaõiglust, valu, pisaraid, haigusi ega hirmu eesootava surma ees. Kuid kas me oleme valmis selle anni vastu võtma? Kas me usume? Sest Jeesuse sõnadest tuleb välja, et selle igavese elu anni saavad üksnes need, kes Temasse usuvad. Ta ütleb: „Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb. Ükski, kes elab ja usub minusse, ei sure alatiseks.“
Marta meie tänases loos kinnitas oma usku Jeesusesse kui Jumala äravalitusse, kelle palvet Jumal alati kuuleb. Aga ainult sellisest usust jääb väheseks, usust, et mõni hea sõnaga tubli mees või naine, väga kena ja armas inimene igat kanti, teinud inimlikus mõttes väga suuri ja ilusaid tegusid, suudab oma palvete või riituste läbiviimisega kiskuda kedagi välja surma küüniste vahelt, anda mõnele inimesele igavese elu. Ükski inimene ei suuda seda, ka parim mitte.
Jeesus polnud tavaline inimene, polnud Jumala läkitatud imetegija või prohvet, vaid Ta oli ja on Jumala ainusündinud Poeg, lihaks saanud Sõna, kelles elab ihulikult kogu Jumala täius, kelle isikus teostub Jumala tõeline ja vahetu ligiolu. Jeesus ise väljendab seda sõnadega: „Mina olen ülestõusmine ja elu.“ Jeesus ei pea Jumalat paluma, et Jumal Laatsaruse üles ärataks. Jeesus ise äratab Laatsaruse surnuist üles, et näidata, et Tema meelevallas on tõepoolest meie tulevik, meie igavik: need, kes Temasse usuvad, ei sure igaveseks, nad on päästetud igavesest surmast. Jeesus on tulnud, et mitte ainult Laatsarus, vaid kogu inimkond hauast välja kutsuda, patu ja surma köidikuist lahti päästa ja vabaks lasta. Ta on tulnud, et kõik võiksid Temasse uskuda, Ta vastu võtta ja Temas igavese elu leida. Jumala Poeg Jeesus on see, kes annab elu. Ta ütleb meile tänagi: „Mina olen ülestõusmine ja elu!“
Jeesus toob ülestõusmise ja igavese elu ka meie olevikku, meie tänasesse päeva. Toob ka minu ja sinu jaoks. Toob igaühe jaoks, kes Temasse usub.
Oma tuleviku, oma surelikkuse pärast muretsemine ja selle peale pidev mõtlemine tähendab suremist ühe korra asemel pidevalt, elamist pidevas suremisseisundis. Käies oma eluteed koos Issandaga, kes on juba surma ära võitnud, omades õigust pöörduda kõigeväelise Jumala poole sõnadega „meie Isa“, saame me ristiinimestena olla vabad hirmust surma ees. Kui usume oma Issanda tõotusesse kinkida Temasse uskujaile igavene elu, muutub surm meie jaoks edasiteeks, sammuks oma Issanda kuningriiki, Tema lähedusse, sinna, kus valitsevad igavene rõõm ja rahu.
Leelo Tungal on kord kirjutanud: „On ajalik me laul – ükskõik kui ilus. Meil pole tema üle kauaks voli. Ka see, kes silpe sadu kordi silus, teeb ükskord viimse laisa riimi: oli.“
Traditsiooniliselt kasutame surnutest kõneldes ikka minevikuvormi „ta oli“. Ka meie kohta öeldakse küllap kord: „Ta oli.“
Ehk aga võiksime praktiseerivate kristlastena oma lahkunutest kõnelda hoopis oleviku vormis. „Ta oli“ asemel kasutada väljendit „ta on“. Ta on läinud ajalikust igavesse, pärinud igavese elu, on Jumala juures taevases riigis, kus ta puhkab maise rännaku väsimust ja ootab meiega taaskohtumist. Jeesuse kingitud igavene elu ei jää kunagi minevikku, ta ON. ON ja jääb igavesti. Aamen.
(Foto: Anu Bachmann)
