„Ja Jeesus ütles: „Tõesti, ma ütlen teile, ükski prohvet ei ole tunnustatud oma kodukohas.““ (Lk 4:24).
Osadus on oluline. Osadus on möödapääsmatu ristiinimesele. Alles koos olles saavad usumõisted oma tähenduse. Pühakiri saab pühaks kirjaks. Osadus saab osaks siis, kui inimene praktiseerib usku, kui ta osaleb koos teiste Kristuse leidnutega jumalateenistusel. Seal mõistab usklik inimene seda püha keelt tema õiges paigas. Seal, kus see on ka sündinud.
Paljud olid isegi nõus Jeesuse sõnadega, Tema imeteod vapustasid pealtnägijaid, kuid oma kodukohas jäi Ta ikka „meheks meie hulgast“, keda võis mõnikord ju kuulata, kuid kes ei saanud olla midagi rohkemat – „ei ole tunnustatud oma kodukohas“.
Johannes on jätnud sõnad: „Teie aga ei usu, sest teie ei kuulu minu lammaste hulka“ (Jh 10:26). See tähendab, et kuulumine on tähtsam kui mis tahes tõendid või arutlused nähtu ja kuuldu üle. Meister Eckhardt tuletab meelde: „Ära arva, et su oma mõistus võib küündida selleni, et sa tunned Jumalat. Kui Jumal sind valgustab, ei ole vaja enam mingit loomulikku mõistust.“ Selle viimasega nõustub inimene harva ja nii on tal lihtsam või siis loomulikum pidada maha debatt Meistriga, et pälvida piisav kindlustunne, enne kui teele asuda. Selleks ajaks aga võib Jeesus juba olla jõudunud järgmisse külasse või linna.
Vahel aga võivad tunduda Õpetaja vastused meile liig pöörased, et neid vastu võtta. Ent usaldus Jumala vastu ei väljendu keerulistes põhjendustes. Need võivad olla tihti rahutust tekitavad ja isegi hirmu põhjustada. Usaldus on eelkõige südames. Seal kusagil sügaval iseendas võetakse vastu evangeeliumi kutse.
Jeesuse kodukohas Naatsaretis ei suutnud inimesed Teda vastu võtta. Ja nagu tihti kiirustatakse kohe oma arvamuse väljaütlemisega. See – enne mõtle, siis ütle – on ilmsesti alati asjakohane nõuanne. Siis jäävad kivid korjamata, et kõnelejat nendega visata, sest oleme kinkinud endale järelemõtlemise pausi ega tegutse üksnes emotsiooni ajel.
Me ei ole evangeeliumi tõdedega silmitsi seistes kunagi piisavalt ette valmistunud. Meis on ebakindlust. Vahel isegi nii palju, et me igaks juhuks ei küsigi, mida võiks meie mõtete ja otsustuste kohta öelda Kõigekõrgem. Samas on nii, et Jeesus, keda me ei tunne, on alati meie hulgas. Olgu me siis üksi, pereringis või suures rahvamassis. Ühtedele on Ta ligipääsetavam, teistele vähem. Usuteele jõuame väga erineval viisil ja erineval ajal. Ja isegi see, kes julgeb oma südames Jumalale jaa öelda, peab üha tundma sedasama, mida ütles Jeesusele langetõbise poisi isa: „Ma usun, aita mind mu uskmatuses.“
Samas ei ole usk sugugi ainult inimese isiklik asi. Meid kutsutakse osadusse, et olla ühisest jõust toetatud ja rõõmustatud. Ja siin võib tõesti nii juhtuda, et mõnikord meie lähedased ei mõista meie valikuid. Suhted jahenevad või purunevad sootuks, kuid loobuda Jeesuse kutsest samuti ei saa ega suuda usurändur. Kui paljud olid Jeesuse juurest lahkunud ja viimane küsis oma jüngritelt, et kas teiegi lähete mu juurest ära, siis vastas Peetrus : „Issand, kuhu me peaksime minema? Sinul on igavese elu sõnad ja me oleme uskunud ning ära tundnud, et sa oled Jumala Püha“ (Jh 6:68–69). Kuid võime koos püha Franciscusega avastada, et „See, keda sa otsid, on see, kes otsib“.
Lõpetaksin aga seekord palvega püha Hildegardilt Bingenist: Püha Vaim, kes sa annad elu kõigile elavale, liigutad kõiki olendeid, oled kõige juur; pesed nad puhtaks, pühid ära nende vead, ravid nende haavad, Sina oled tõeline elu, särav, imeline. Sa äratad südame tema iidsest unest.
(Foto: Heidi Tooming)
