„Jeruusalemm, Jeruusalemm, kes sa tapad prohveteid ja viskad kividega surnuks neid, kes su juurde on läkitatud! Kui palju kordi olen ma tahtnud koguda su lapsi, otsekui kana kogub oma poegi tiibade alla, aga teie ei ole tahtnud!“ (Lk 13:34).
Jeesus on kurb. Jeesus kurdab, sest Tema rahvas ei mõista aega, mis on saabunud. Ega vist üldse on raske mõista aega, milles elad. Isegi ajaloolased on hädas mineviku faktide seletamise ja tõlgendamisega. Teadmatuse vari jääb alati ja annab ainet fantaasiamängule või mis oluliselt ohtlikum ja nukram – erinevate ideoloogide propaganda masinvärgile.
Meie ei räägi siin aga pelgalt mingist ajaloosündmusest või -perioodist. Luukas on toonud meieni teate, mis räägib Jeesuse sügavast igatsusest ja kurbusest. Jumala Poeg nutab linna pärast, oma rahva pärast, kes ei mõista, kui lähedal on olnud armastus, mis võiks neid kanda ja kaitsta. Kui me tahame olla midagi muud kui need, kellena Jumal meid näha tahab, siis viib tee meid tupikusse. Naer muutub peagi nutuks ning see, mida pidasime tarkuseks ja turvalisuse tagatiseks, saab meile hoopis kohtumõistjaks.
Paljudele on ristiusk vastumeelne sellepärast, et selles räägitakse liiga palju kannatusest ja valust. Jeesuse rist on olnud pahanduseks kõigil aegadel. Küllap sellepärast püüavad kristlasedki tihti oma usku kohandada kaasaja vajadustele vastavaks. Lewis on oma mõtiskluses kannatuse olemuse üle kirjutanud: „Kui ahistus on lunastuses vajalik element, siis peame olema valmis selleks, et ta ei lakka kunagi, enne kui Jumal näeb, et maailm on kas lunastatud või et seda pole enam võimalik lunastada. Seepärast ei saa kristlane uskuda ühtki neist inimestest, kes tõotavad, et kui teostataks mõningaid uuendusi meie majanduslikus, poliitilises ja hügieenisüsteemis, oleks tulemuseks maapealne taevas.“
Pilt kanast, kes kogub oma pojad tiibade alla, on korraga nii õrn kui jõuline. Seal on turvalisus, soojus, kuuluvus. Jeesuse kurbus suure linna, Jeruusalemma pärast näitab, et Jumala eesmärk ei ole olnud lihtsalt jälgida ja karistada, vaid alati koguda, katta ja hoida. Andkem see võimalus Jumalale siis ka iseendi puhul.
Eks meie kõigi elus on hetki, mil jookseme ringi oma plaanide ja pingutuste võrgus, mõistmata, et Jumal on kõigepealt kutsunud meid lihtsalt tulema Tema „tiibade varju alla“ – rahusse, mis ei sõltu oludest. Armastusse, mis ei nõua eeltingimusi.
PALVE: Issand Jeesus Kristus, aita mul tähele panna, kui Sina mind kutsud. Kogu mind oma tiibade alla, kui ma olen hajevil, väsinud või eksinud. Anna mulle süda, mis ei püüa aina põgeneda tegelikkuse eest, vaid lubab Jumalal end hoida ja juhtida. Olgu Sinu rahu minu hingele varjuks ja Sinu armastus minu teejuhiks. Aamen.
(Foto: Romet Kannukene)
