„Ma nägin uut taevast ja uut maad; sest esimene taevas ja esimene maa olid kadunud ning merd ei olnud enam. Ja ma nägin püha linna, uut Jeruusalemma, taevast Jumala juurest alla tulevat, valmistatud otsekui oma mehele ehitud mõrsja.
Ja ma kuulsin valju häält troonilt hüüdvat: „Vaata, Jumala telk on inimeste juures ning tema asub nende juurde elama ning nemad saavad tema rahvaiks ning Jumal ise on nende juures nende Jumalaks. Tema pühib ära iga pisara nende silmist ning surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist, ning valu ei ole enam, sest endine on möödunud.“ Ja troonil istuja ütles: „Vaata, ma teen kõik uueks!“ Tema ütles: „Kirjuta, sest need sõnad on ustavad ja tõelised!“ Ja ta ütles mulle: „See on sündinud! Mina olen A ja O, algus ja ots. Mina annan janusele ilma tasuta eluvee allikast. Võitja pärib selle kõik ning mina saan temale Jumalaks ja tema saab minule pojaks“ (Ilm 21:1–7).
Inimene on igatsenud teistsugust maad. Maad, kus valu ja kannatused on võidetud. Miks mul on vahel nii valus? Miks on maailmas nii palju kurjust? Miks ma ise olen tihti kuri ja põhjustan alatasa muresid ja probleeme kaaslastele? Eks ole nii küsija vastuseidki püüdnud leida, kuid päris rahule ikka ei jää. On neid, kes on jõudnud Kristuseni, kes aga ei võta ühe käeviipega meilt meie ahistusi, vaid kannab hoopis ise alandlikult inimeseks olemise koormat. Koormat ristipuule.
See vastuolulisus on lausa valus. See on absurdne ja seletamatu. Ometi võib ja peabki siit edasi liikuma. Kui Jumal ei luba meil sünnist alates ainuüksi rõõmustada ja elu nautida, siis on võib-olla Tal meiega suurem ja põnevam plaan. Midagi sellest Jumala plaanist räägib meile Ilmutusraamat. Apostel Johannesele ilmutatu juhatab meid võitjate maailma. Kristuse valujäljed viivad meid siiski pärale. Selle maailma absurdsus ja seletamatus saab lahenduse Kristuses. Just sellepärast saab Johannes kuulda, et elu ilma varjudeta on võimalik vaid seal, kus „Jumala telk on inimeste juures“. Seal sünnib, millest aastatuhanded on inimesed unistanud ja mille pärast on loetud lugematu hulk palveid.
Oma igapäevast eluvõitlust pidav inimene tohib kuulda lohutussõna, mis ületab iga lohutuse: „Tema pühib ära iga pisara nende silmist ning surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist, ning valu ei ole enam, sest endine on möödunud.“
Ilmutuse raamatu 21. peatüki salmid 1–7 avavad pildi uuest taevast ja uuest maast, kus Jumal ise on inimeste juures, kus pisarad pühitakse ja surma ei ole enam. See tundub kauge ja tabamatu, aga tegelikult on see kutse elada juba praegu selle reaalsuse valguses.
Inimeste maailm januneb uue järele. Januneb, kui näeme purunenud suhteid, sõjakoledusi, ebaõiglust, hirmu ja valu. Ja ometi ütleb Jumal: „Ma teen kõik uueks.“ See ei ole ainult lubadus. Küsimus on, kas lubame sellel lootusel kujundada oma elu.
Kristlikus mõttes on inimene igavene. See ei saagi teisiti olla. Pauluski ju tuletab meelde, et ilma ülestõusmiseta on ka meie usk tühine. Matustel kuuleb tihti: „Põrm saab jälle mulda, kust ta on tulnud, ja vaim läheb Jumala juurde, kes tema on andnud.“ Me teame, mis juhtub mullas kehaga, kuid vaimu teekond jääb varjatuks. Ainult siis, kui me usume, et oleme köidetud imelisel moel ühte Jumala armastussidemega, suudame seda tõde endas kanda ja olla lootusrikas siin ajutises telgis.
PALVE: Issand, kes Sa teed kõik uueks! Täname Sind, et oled meie juures ka siis, kui tundub, et maailm on katki. Pühi ära kõik hirm ja segadus. Anna meile kõigile uut jõudu ja lootust edasiminekuks. Jooda mind oma eluveega, et ma ei otsiks rahu ja püsi valedest allikatest. Aita meil olla valguseks ja toetajaks üksteistele, kuni Sinu tõotus täitub täielikult. Sinu käes on algus ja lõpp – hoia mind oma armus. Aamen.
