On kirikuaasta eelviimane nädal. Väljas valitseb hilissügisene hämarus, pimedus. Ootame juba peagi algavat advendiaega, et oleks põhjust hakata süütama advendiküünlaid, toomaks pimedusse juurde veidigi valgust.
Need, kes kirikuga kauem ja tihedamalt seotud, suunavad oma mõtted lahkunutele, sest peaaegu kaks sajandit on meil kirikus olnud traditsiooniks mälestada oma lahkunuid mitte novembri alguses, hingedepäeval, vaid kirikuaasta viimasel pühapäeval, mis kandis surnute mälestuspüha nimetust.
Jah, ajad muutuvad. Me võime püüda tühistada vanu traditsioone, et minna üle veel vanematele, lootuses, et tulevad tagasi kunagised „head ja ilusad ajad“, aga olnut tagasi ei too. Ka kusagilt kaugelt aegade hämarusest tagasi toodud vana jääb ikkagi uueks. Ajas tagasiteed ei ole. Ei ole ka nendele, kes olnud meile väga armsad, kuid asunud juba rändama igavikuteedel.
Mõeldes neile, kes meie hulgast kas sel peagi mööduval aastal või kunagi varem on lahkunud, tuletan meelde kirjakohta Iiobi raamatust, kus Iiob ütleb Jumalale: „Tõesti, ma tean, et sa saadad mind surma – kõigi elavate kogunemiskotta“ (Ii 30:23).
Üks vana lugu räägib, et kuningas Saalomon olla kord korraldanud suure peo, kuhu ta kutsus kokku kõik vägevad tegelased, teiste hulgas ka surmaingel Azraeli. Toimus siis pidusöök ja kõik tundsid ennast hästi, välja arvatud üks noor mees, kes istus täpselt Azraeli vastas. Nimelt oli viimane jõllitanud seda meest terve õhtu varjamatu uudishimuga, kulm kipras. Mees läks siis Saalomonile kaebama, et üks teine mees teda kogu aeg vahib ja teeb tal olemise ebamugavaks, ja et kes too selline üldse on. Saalomon siis teatanud lahkelt, et mehe vastas istub surmaingel Azrael. Seepeale läks mees näost kaameks ja hakkas väga kartma. Ta palus Saalomoni, et too ta ära päästaks, saadaks ta tuule tiivul Indiasse, et ta ainult ei peaks rohkem Azraeli pilku taluma, tema läheduses viibima. Nii sündiski. Saalomon saatis mehe ime väel Indiasse. Pidu aga jätkus. Mõne aja pärast läks Saalomon Azrraeliga juttu puhuma ja uuris tema käest, miks surmaingel küll nii ebaviisakalt käitus, pannes Saalomoni kutsutud külalise end ebamugavalt tundma. Seepeale vastanud Azrael kukalt kratsides: „Tead, ma olen siin algusest peale pead murdnud ja omadega mitte kuhugi jõudnud. Mulle on antud korraldus, et pean selle noore mehe hinge homme hommikul Indias enda hoolde võtma, aga kuidas see ometigi võimalik on, kui ta praegu koos meiega siin Jeruusalemmas istub?“
Me teame, et meie päevade arv siin maa peal on piiratud. Iiobi raamatus kõneldakse sellest nii: „Inimesel, naisest sündinul, on lühikesed elupäevad ja palju tüli. Ta tõuseb nagu lilleke ja ta lõigatakse ära, ta põgeneb nagu vari ega jää püsima“ (Ii 14:1–2).
Mingil hetkel peame me kõik astuma üle surma läve. Me teame seda, aga siiski vaikselt loodame. Loodame, et sünnib ime, et leiutatakse mingi ravim, mingi meetod, mis uuendab meie pika elu jooksul kulunud rakke ja kudesid, nii et me saame elupäevi juurde või ehk surma isegi täielikult võidame. Nõnda nagu kuuldud loos noor mees, püüame meiegi surma eest põgeneda. Meie põgenemisteed on erinevad, ei vii tavaliselt Indiasse. Meie loodame võita surma seda eitades, tehes näo, et seda polegi olemas, peites selle haiglatesse, hooldekodudesse, tuhastamisahjudesse, kirikutesse, mis seostuvad paljudel traditsiooniliselt vaid surma ja matustega ja kuhu sisseastumisest seetõttu hoidutakse. On vaid igavene noorus, elujõud, mis iial otsa ei lõpe. Sõbrad, kes on alati kõrval aitamas, kui raskeks läheb.
Võime ju jaanalinnu kombel pea liiva alla peita, püüda ennast petta, kuid surmainglit me oma kannult maha raputada ei saa – kohtume temaga igal juhul määratud ajal ja määratud paigas.
Aga edasi? Meie kirjakohas ütleb Iiob Jumalale: „Tõesti, ma tean, et sa saadad mind surma –kõigi elavate kogunemiskotta“ (Ii 30:23). Valisin mõtiskluse aluseks selle salmi just selle ilusa võrdluse, ilusa sõnumi pärast. Surm – kõigi elavate kogunemiskoda. Surmaingel ei määra meie saatust igavikus, me ei pea teda kartma, tema eest põgenema, ta ei ole vaenlane, vaid teejuht kõigi elavate kogunemiskotta. Ta juhatab meid sinna ja me jääme ootama. Jääme ootama uut teejuhti, kes juhatab edasi, sinna, kuhu me kuulume, kuhu me oma elu jooksul oleme soovinud jõuda.
Ja teejuht tuleb. Tuleb meie Issand Jeesus Kristus, kes on omadele öelnud: „Mina elan ja teiegi peate elama.“ Ta teeb oma valiku, kogub kogunemiskojas kokku tõeliselt elavad, need, kes on uskunud, et igavesse ellu on võimalik jõuda Tema kaudu, on ristimises Tema omadeks saanud, ustavalt Tema õpetuse järgi püüdnud oma elu elada. Ta on neile nende rännakul läbi surmavalla pimeduse juhiks ja abiks, kuni jõudmiseni taevariiki, Jumala, meie Taevase Isa palge ette, sinna, kus surma enam ei ole.
Teistele tuleb järele keegi teine ja nende teekond viib teises suunas. Kuhu? Arvan, et meil ei maksa selle peale väga mõelda – see, et üldse oleme jõudnud selle mõtiskluse lugemiseni, näitab, et ilmselt kuulume juba Jeesuse omade hulka, kelle tee suund on teada, või siis nende hulka, kes alles otsivad võimalust sellele teele jõuda. Kuni me elame, on see võimalus olemas, kõigil igatsejatel on see võimalus olemas. Kiriku, ristimise, Jumala Sõna tundmaõppimise, armulauasakramendi, koguduse osaduse kaudu võime jõuda kord elavate kogunemiskotta.
Palugem siis, et miski meid meie Issandast ei lahutaks ja me võiksime kuuluda nende hulka, keda meie Issand kõigi elavate kogunemiskojast endaga kaasa kutsub.
