„Tuld olen ma tulnud viskama maa peale, ja mida muud ma tahaksin, kui et see oleks juba süttinud!“ (Lk 12:49).
Eilse pühapäevaga algas uus kirikuaasta. Eilse pühapäevaga algas kirikus ka advendiaeg ehk Issanda tulemise aeg, mis kestab neli nädalat. Advendiajal tuletame meelde Jeesus Kristuse sündimise ehk Jumala lihaks saamise ehk Issanda esimese tulemise ootust. Kuid advendiaeg ei kõnele meile ainult ajaloost, ainult rohkem kui kaks tuhat aastat tagasi toimunud sündmustest. Kristlastena elame me uues ootuse ajas. „Kogu meie elu on advendiaeg,“ nagu kord on väga tabavalt kirjutanud Fanny de Sievers.
Meie, kristlased, ootame oma Issanda taastulemist. Ta on tõotanud, et Ta ei jäta omasid maha ja tuleb maailma lõpul tagasi, siis aga mitte enam õpetajana, vaid juba kuninga ja kohtunikuna. Millal Ta tuleb, millal tuleb maailma lõpp? Meile ei ole antud selle täpset aega teada. Meie, Jumala rahva ülesanne on oodata, olla valmis oma Issanda, oma Kuninga taastulemiseks.
Oma esimesel tulemisel ütles Jeesus kord oma missiooni kohta: „Tuld olen ma tulnud viskama maa peale, ja mida muud ma tahaksin, kui et see oleks juba süttinud!“ Tuli – see tähendab valgust pimeduses, tähendab ümbritseva tõelisuse ja oma asukoha ning olukorra selget nägemist, tähendab lohutavat soojust, tähendab turvalisust ja kaitset metsikute loomade vastu. Valguse käes saavad ilmsiks ka metsikuks muutunud inimeste kurjad teod. Evangelist Johannes on tõdenud: „Inimesed on armastanud pimedust enam kui valgust, sest nende teod on kurjad. „Igaüks, kes teeb halba, vihkab valgust ega tule valguse juurde, et ta tegusid ei paljastataks. Aga kes teeb tõtt, see tuleb valguse juurde, et ta teod saaksid avalikuks, sest need on tehtud Jumalas“ (Jh 3:19–21).
Jumala Poeg tuli tooma maa peale tõe valgust, et inimesed saaksid tõeliselt nägijateks, näeksid ennast, oma kohta ja oma teed maailmas. Kuid mitte ainult. Jumala Poeg tahab, et inimesed õpiksid nägema endast kaugemale – õpiksid nägema ümbritsevat ja neid, kes nende kõrval käivad, südame silmadega. „Ainult südamega näeb hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu,“ ütles rebane Antoine de Saint-Exupéry teoses „Väike prints“. Tõeline väärtus ja ilu ei ole alati silmaga nähtav, vaid tuleb mõista südamega. Jumala Poeg loodab, et jõudes Tema toodud tõe valgusesse, saades nägijateks, õpivad inimesed hoolima, õpivad hoolitsema, õpivad armastama. Õpivad kinkima üksteisele soojust. Saavad nendeks, kelleks nad on loomises määratud saama. Saavad Jumala lasteks, Tema töö jätkajateks, kaasloojateks.
Johannese evangeeliumis on sõnad: „Ja valgus paistab pimeduses, ja pimedus ei ole seda omaks võtnud“ (Jh 1:5). Selline võiks olla kirjeldus olukorrale maailmas ka tänapäeval, kaks tuhat aastat pärast Jumala Poja esimest tulemist. Veel valitseb pimedus, kuid – valgus on juba maailmas, on veel maailmas – ja see paistab pimeduses.
Advendiajal on kombeks süüdata igal pühapäeval üks uus küünal lisaks: oma kiriku altaril oleme esimese advendiküünla juba süüdanud. Advendiküünal süüdati eile pidulikult ka Raekoja platsi kuusel ja küllap süüdati eile küünlad veel paljudes kohtades, ka paljudes kodudes. Advendiaeg on valguse tulemise aeg. Süüdates igal advendipühapäeval ühe küünla rohkem, toome sügispimedusse juurde veel natukene rohkem valgust. Ja mida rohkem on küünla süütajaid, seda valgemaks muutub meid ümbritsev maailm.
Süüdates advendiküünla, anname tunnistust oma usust, sellest, et meie Issanda toodud tõe tuli ei ole kustunud. Ta põleb edasi, vähemalt nende juures, nende südames, kes küünla on süüdanud. On süüdanud küünla mälestuseks sellest, et ei ole unustanud jõulusündmust, mis toimus kaks tuhat aastat tagasi – Jumala tulekut maailma inimlapsena. Too pisitilluke valgusallikas, mille üks inimene süütab, ei suuda täita valgusega tervet maailma, kuid ta annab märku: pimedus ei ole saavutanud võitu ei looduses ega inimhingedes. Süüdates advendiküünla, anname märku: me ei ole loobunud, me ootame, ootame Teda, kes on öelnud: „Mina olen maailma valgus. Kes mind järgib, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus“ (Jh 8:12) Jeesuse toodud tuli on mõeldud jagamiseks. Kus põleb kas või pisitilluke tuluke, on võimalik süüdata uusi tulesid, palju tulesid. Muuta maailma valgemaks. Tuua valgust inimsüdametesse. Tuua juurde neid, kes hakkavad uskuma ja saavad ootajateks – Issanda, maailma valguse taastulemise ootajateks ja valguse lasteks.
Apostel Paulus kirjutas kord: „Öö on lõpule jõudmas ja päev on lähedal. Pangem siis maha pimeduse teod, rõivastugem valguse relvadega“ (Rm 13:12).
Issand, süüta oma tõe ja elu valgus ka meie südames. Aita meil jagada seda valgust neilegi, kes pole seda veel märganud. Kingi ootuseaega usku, lootust ja armastust, et me ei väsiks ega tüdineks.
