„Ja naine nägi, et puust oli hea süüa, ja see tegi ta silmadele himu, ja et puu oli ihaldusväärne, sest see pidi targaks tegema. Siis ta võttis selle viljast ja sõi ning andis ka oma mehele, ja tema sõi. Siis nende mõlema silmad läksid lahti ja nad tundsid endid alasti olevat, ja nad õmblesid viigilehti kokku ning tegid enestele põlled. Ja nad kuulsid Issanda Jumala häält, kes rohuaias sinna ja tänna käis, kui päev viluks läks, ja Aadam ja tema naine peitsid endid Issanda Jumala palge eest rohuaia puude keskele. Ja Issand Jumal hüüdis Aadamat ning ütles temale: „Kus sa oled?“ Ja tema vastas: „Ma kuulsin su häält rohuaias ja kartsin, sest ma olen alasti. Sellepärast ma peitsin enese ära“ (1Ms 3:6–10).
Kummaline ... pärast seda, kui Aadam ja Eeva on Jumala keelust üle astunud ning hea ja kurja tundmise puu viljaga maiustanud, ei ole Jumala esimesed sõnad üleastujatele mitte kõmiseva häälega üle paradiisiaia kärgatatud: „Mida te nurjatud ometi teinud olete!“, vaid hoopis kutse hirmuga põõsastesse peitu pugenud Aadamale: „Kus sa oled?“ Jumal tunneb muret nende pärast, kes on Tema vastu eksinud, olnud sõnakuulmatud. Jumal tunneb muret, mis on neist saanud.
Jah, varem pole Aadam koos oma naisega Jumala eest peitu pugenud. Miks inimene üldse poeb peitu, püüab ennast kellegi eest varjata? Kokkuvõttes võib öelda, et inimene tunneb ennast milleski süüdi või ta tunneb häbi. Ja nende kahega, süü ja häbiga, kaasneb alati hirm. Hirm karistuse, hirm tõrjutuse ees. Need kaks asja, süü ja häbi, on erinevad, kuid tihti – kuigi mitte alati – omavahel tihedalt seotud. Süü on seotud mingi kindla halva või keelatud tegevusega, see on alati väga konkreetne. Häbi on inimese sisemine tunne, et ta ei kõlba: ei kõlba teistele inimestele, ei kõlba Jumalale, et ta on halb, mõttetu, ei peaks üldse elama. Selline tunne ei pruugi olla seotud süütundega mingi konkreetse halva teo toimepaneku pärast. Inimene peab ennast mingil põhjusel, kui võrdleb ennast teistega, halvaks.
Inimene läks proovima hea ja kurja tundmise puu vilja, sest madu lubas, et siis saab ta Jumala sarnaseks. Miks peaks keegi tahtma saada teise sarnaseks? Küllap sellepärast, et ta ennast hindab madalalt, tunneb ennast teistega võrreldes kõlbmatuna. Tänapäeval paljud, eriti just noored inimesed, rõhutavad oma individuaalsust ja kordumatust oma riietusega, oma välimusega. Tegudes aga püüavad kõik sulanduda ühtsesse massi, olla ühesugused, julgedes teistest omasugustest erineda vaid mõne tühise detaili poolest ja halvustades neid, kes massist tõesti erinevad. Saades teiste moodi ja ennast maha salates loodab inimene, et ta vabaneb teda vaikselt sisemuses närivast kõlbmatus- ja häbitundest, hirmust üksijäämise ees.
Meie tänasest loost kuulsime, et inimene tahtis saada selliseks nagu Jumal. Iseenesest on see ju ilus ja hea eesmärk – saada nagu Jumal. Ka Jeesus kutsub üles: „Teie olge siis täiuslikud, nagu teie taevane isa on täiuslik“ (Mt 5:48). Kuid paraku pole võimalik saada Jumala sarnaseks, eirates Tema käske ja juhiseid. Olles astunud üle Jumala konkreetsest keelust, maitsnud hea ja kurja tundmise puu vilja, lisandub inimese häbitundele, et ta pole selline nagu Jumal, veel süütunne, lisandub patt – vastuhakk Jumalale. Kui inimene varem kujutas vaid ette, et Jumal temast piisavalt ei hooli, kuna ta pole selline, nagu peaks, ei tee vahet hea ja kurja vahel, et Jumal on temast kaugel, siis nüüd muudab ta ise selle kujutluse tegelikkuseks. Oma sõnakuulmatusest ajendatud teoga ta näitab, et ta tõesti ei ole selline, nagu olema peaks. Temas puudub tänulikkus, puudub ustavus, puudub usaldus oma Looja vastu. Õppides tundma head ja kurja, saab ta aru, et on kurja teinud, on ära teeninud karistuse, on ise Jumala endast eemale tõuganud ja seega ei saagi Jumal temast hoolida. Ta on tõesti üksi ja on selle üksioleku ise ära teeninud.
Kuid nagu me juba alguses märkisime, pole Jumala esimeseks reaktsiooniks mitte röögatus „Millega te hakkama saite!“, vaid kutse peitu pugenud, ennast süüdi tundvale inimesele: „Kus sa oled?“ See lihtne ja lühike küsimus näitab, et inimesel on lootust. Kuigi inimene ise tunneb, et ta ei ole oma Jumala hoolimist väärt, sest ta on Jumalale vastu hakanud, Jumal siiski hoolib, ta tunneb muret oma loodud inimlaste pärast. Looja armastab kõike oma loodut, hoolib igaühest kõigi tema iseärasustega. Mõtleb inimesele ka siis, kui too end ise püüab oma tunnete ja tegudega Temast lahutada. Jumal küll karistab pattulangenud inimest ja saadab ta paradiisiaiast välja, kuid ei kanna teda lõplikult maha. Ta annab inimesele tema elu aja meeleparanduseks, annab võimaluse saada targemaks, taastada armastuse ja ustavuse side oma Loojaga. Inimlapsel on võimalus leida tagasitee sinna, kus kõik kord alguse sai – oma Looja, oma taevase Isa juurde, sinna, kus ajal ja Surmalgi pole enam võimu. Jumal oma loodust ei loobu, isegi kui inimene püüab Tema eest põgeneda. Tema jääb meid otsima ja hüüdma kuni lõpuni.
PALVE: Issand, tänu sulle, et sina meist hoolid. Hoolid igast oma loodust. Hoolid ka siis, kui me ise tunneme, et me pole sellised, nagu tahaksime olla, sellised, nagu me enda meelest peaksime olema ja endast hoolida ei suuda. Anna meile tunda oma ligiolekut, puuduta meid, kingi meie südamesse rahu. Vabasta oma armukuulutava sõnaga meid meie pattudest, vabasta meid kõigest sellest, mis ei lase meil tunda Sinu ligiolekut, ei lase meil tunda rõõmu sellest elust, mille Sa meile oled kinkinud. Vala meie südametesse tänulikkust ja aita meil Sinust kinni hoida.
