„Kiida, mu hing, Issandat, ja kõik, mis mu sees on, tema püha nime! Kiida, mu hing, Issandat, ja ära unusta ainsatki tema heategu! Tema annab andeks kõik su ülekohtu, tema parandab kõik su tõved. Tema lunastab su elu hukatusest ja ehib sind helduse ja halastusega nagu pärjaga. Tema täidab su suu heaga, et su iga saab uueks nagu kotkal. Issand teeb õigust ja mõistab õiglast kohut kõigile, kellele liiga tehakse“ (Ps 103).
Juri Lotman toob oma raamatus ära ühe 11. sajandi munga õpetuse, kuidas raamatuid lugeda: „Kui loed raamatut, ära püüa kiiresti järgmise peatükini jõuda, vaid katsu mõista, mida räägivad raamatud ja sõnad ja pöördu kolm korda tagasi iga peatüki juurde. Kuna öeldud on: „Oma südames peitsin su sõnad, et mitte patustada su ees.“ Pole öeldud: „Vaid suuga ütles,“ vaid „südames peitsin“. Muidugi pidas munk silmas siin eeskätt Piiblit, kuid tegelikult sobib nõnda lugeda muudki väärtkirjandust. Võime nii vedada silla raamatute juurest olemise juurde üldisemalt.
Nüüd, kus maailm on täis pingeid ja segadust, saame ehk veidi paremini aru, miks ka meie elusammud vajavad järelemõtlemist, peatumist, vahel koguni tagasiastumist – selleks, et südames tekiks rohkem selgust ja rahu. Siis võib ka mõni möödunud, juba luitunud lehekülg meie elukirjas muutuda jälle erksaks ja tähenduslikuks. Meie praegune, ehk juba mõne jaoks ärevust ja hirmu tekitav ajaäng aga hoopis elustavaks hetkeks, kus pannakse alus sootuks uuele.
Meil tasub aeglaselt lugeda, väheste sõnadega palvetada. Me ei pea Jumalale pikalt selgitama, mis antud hetkel toimub ja milliste küsimustega me maadleme. Tegelikult ei ole meil tarvis Talle meelde tuletada meie olemasolu ega pea me nõudma talt meie ärakuulamist. Oluline on tunda Tema lähedust ja piisab mõnest sõnast, mida korrata, et saada teadlikuks Jumala lähedalolust. Ja kes on väga murelik või segaduses, sellel tuletab Jeesus meelde: “Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu“ (Jh 3:16).
PALVE. Laulik palub: „Tuleta meelde, Issand, oma halastust ja heldust, sest need on maailma ajastu algusest“ (Ps 25:6). Nõnda võime meiegi paluda, mõeldes paljudele katsumustele meie maailmas või isiklikus elus. Issand, kingi meile usaldust ja kannatlikku meelt, et me ootaksime ära Sinu vastused ja usuksime, et kõigel on oma tähendus ja mõte. Aita püsida usus ja lootuses palvemeeles, üksteist armastusega teenides. Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi.
