„Ma tõstan oma silmad mägede poole, kust tuleb mulle abi? Abi tuleb mulle Issanda käest, kes on teinud taeva ja maa. Ei ta lase su jalga vääratada, ei su hoidja tuku. Vaata, ei tuku ega jää magama see, kes Iisraeli hoiab. Issand on su hoidja, Issand on su varjaja su paremal käel. Päeval ei pista sind päike ega kuu öösel. Issand hoiab sind kõige kurja eest, tema hoiab sinu hinge. Issand hoiab su minemist ja su tulemist nüüd ja igavesti“ (Ps 121).
Täna 107 aasta eest kuulutati välja iseseisev Eesti Vabariik. Maailma kaardile lisandus uus riik – väga väike riik nii territooriumilt kui ka inimeste arvult. Selle kuulutas välja üks väike rahvas, kes oli sellele maalapile Läänemere kaldal asunud püsivalt elama juba aastatuhandeid tagasi. See väikesearvuline rahvas, eestlased, nagu neid kutsuti, oli olnud korduvalt väljasuremise äärel: Läänemere-äärne maalapp oli naabruses elavatele suurtele rahvastele ikka olnud omavaheliste tapluste tallermaaks, rüüstamiste alaks. Mitmel korral tegid rahva hulgas ränka laastamistööd surmavad haigused, mida võõrad olid kaasa toonud.
See väike eesti rahvas jäi aga otsekui imekombel alles, säilis rahvana. Enamgi veel: tal oli oma keel, oma kirjakeel. See rahvas väärtustas haridust, väärtustas õppimist. Ja uskus – uskus, et tal on tulevik. Õnnelik tulevik. Sest see rahvas uskus Jumalasse, kes oli ühest samuti väga väikesest rahvast, Iisraeli rahvast, teinud suure. See rahvas uskus, et mis kord oli sündinud ühega, võib sündida ka teisega – kui too rahvas vaid jääb ustavaks Jumalale. Jumalale lootes, Temalt abi paludes oli see rahvas valmis oma riigi tuleviku nimel võitlema, kandma raskusi.
107 aastat tagasi kinkis Jumal meie rahvale võimaluse. Oleme läbi käinud rasketest aegadest, aga me oleme veel alles. Meie riik, Eesti Vabariik, on alles ja iseseisev. Veel on meie riigi keel meie esivanemate keel – eesti keel. Meil on põhjust olla tänulikud. Sellel pidulikul päeval, mõeldes tänumeeles sellele, et meil on kodumaa, kus valitseb rahu, on meil aga põhjust mõelda ka sellele, kas meie oleme jäänud ustavaks oma Jumalale – Temale, tänu kellele meil kõik see on olemas. Täna on meil põhjust mõelda oma Jumala headusele, halastusele ja ustavusele ning paljud hakkavad ehk üle väga pika aja Temaga palves kõnelema.
PALVE: Tänu sulle, kõigeväeline Jumal, et Sa oled läbi aegade, läbi ajaloo hoidnud sellel Läänemere-äärsel maalapil elunevat rahvast, keda kutsutakse eestlasteks, rahvast, kelle liikmete arv pole kunagi olnud suur. Tänu, et Sa oled pidanud seda rahvast vääriliseks rahvana kestma ega ole tal lasknud hävida ajalootormides. Tänu Sulle, et Sa oled seda rahvast usaldanud ja oled 107 aastat tagasi kinkinud talle võimaluse rajada oma riik, iseseisev Eesti riik, kus Sinu sõna kuulutatakse eesti keeles. Õnnista, hoia ja kaitse seda riiki. Õnnista, hoia ja kaitse igaüht, kelle jaoks Eesti on kodu maaks. Aita meil oma kodumaad, Sinu kingitust meile, hoida ja õpeta meid selle eest hästi hoolt kandma. Aita muuta see riik paigaks, kus kõik Sind tunnevad ja Sinu tahtmist rõõmsalt täidavad, kohaks, kus sünnib täielikult Sinu tahtmine ja kus kõigil on hea elada. Tänu olgu Sulle, meie hea ja armuline Jumal, igavesti!
