„Ärge koguge endile aardeid maa peale, kus koi ja rooste neid rikuvad ja kuhu vargad sisse murravad ja varastavad! Koguge endile aardeid taevasse, kus koi ega rooste neid ei riku ja kuhu vargad sisse ei murra ega varasta! Sest kus su aare on, seal on ka su süda.
Silm on ihu lamp. Kui su silm on selge, siis on kogu su ihu valgust täis. Kui su silm on aga vigane, on kogu su ihu pimedust täis. Kui nüüd valgus sinu sees on pime, kui suur on siis pimedus? Keegi ei saa teenida kahte isandat, ikka on nii, et ta vihkab üht ja armastab teist või et ta pooldab üht ja põlgab teist. Teie ei saa teenida nii Jumalat kui mammonat“ (Mt 6: 19–24).
Küllap on nii, et elus on vaja millegi suure ja olulise tegemisel varuda kannatlikkust ja aega. On vaja võtta riske. Isegi siis, kui paljud sinu kõrval on valmis käega lööma või peavad kogu üritust lootusetuks. Argus võtab jõu. See aga tähendab sedagi, et inimene ei oma siis ka vahendeid kurja tagasilükkamiseks.
Kristlase elu on vastuvoolu ujumine, sest maailma ja mammona tõde on risti püstitajate tõde. Peame aga elama ülestõusmise usus ja väes. See nn elava lootuse laul, mille helid tungivad, kui vaja, läbi paksematestki müüridest. Ainult siis on võimalik mõista apostel Peetrust, kes innustab esimesi kristlasi: „Sellest päästest te rõõmustate üliväga, ehkki praegu peate mõnda aega kurvastama mitmesugustes kiusatustes, et teie usk läbikatsutuna leitaks palju hinnalisem olevat kullast, mis on kaduv, ent mida siiski tules läbi proovitakse, ja oleks teile kiituseks, kirkuseks ja auks Jeesuse Kristuse ilmumisel, keda te armastate, kuigi te ei ole teda näinud, kellesse te praegu teda nägemata ometi usute ja rõõmustate üliväga kirgastatud rõõmuga, kui te võtate vastu usu eesmärgi – oma hingede pääste.“
Aare on olemas meie kõikide jaoks, kuid „kus on su süda, seal on ka su aare“, räägib Jeesus Mäejutluses. Professor Elmar Salumaa on oma Matteuse evangeeliumi kommentaaris öelnud: „Kui meie süda kuulub temale (Jumalale), siis on kogu meie meie elu põhisuund õige, liigub eesmärgi poole, ükskõik kas me sõidame uhkel luksusaurikul või viletsas vees. Õige sadama majakas plingib meie ees oma igavikuvalgust ja näitab meile meie tõelist koduteed.“
Jumal toidab oma rahvast, nagu Ta tegi seda iisraellastega kõrbeteekonnal. See on Tema hool ja halastus. Sellepärast on igal inimesel kohustused maailma vastu, aga tal ei ole mingit õigustust pretensioonidele maailma vastu ega ootusele maailmalt midagi saada. Meie eest hoolitsetakse. Ja meie jääme küsima: „Man hu?“, „Mis see on?“ Ja püha Peetrus peab ikka ja jälle meid julgustama: „Heitke kõik mure tema peale, sest tema peab hoolt teie eest“ (1Pt 5:7). Ja siis ühel suvisel õhtul istud sa Hiiumaa suvekodus, vaatad päikeses ergavaid männilatvu ja kirjutad luuletuse, millele paned pealkirjaks „Kõrbeteel“:
Süda kui kivikalme
Seisame oma vaenlaste ees
Nende saamatus on hirmutav
Nad ei tunne meid
Nagu ei tunne pimedus päikese sära
Enne kui nad taipavad
Oleme kõrbest läbi
Ükski koi möödanikust
Ei saa meid enam kätte
Ning meie oleme olemas
Üksteise jaoks ilma kasuta
Ilma kogumiskireta
(Foto: Heidi Tooming)
