„Kiida mu hing Issandat ja ära unusta ainsatki Tema heategu“ (Ps 103:2).
Pühapäeva teemaks EELK kirikukalendris oli tänulikkus.
Üks mees kurtis õpetajale, et kõik, mis talle iganes on kingitud, on väärtusetu ja mõttetu rämps. Õpetaja vastas: „Võttes kõige tagasihoidlikuma ja väärtusetuma kingituse vastu sügava tänuga, muutub see kink hindamatuks anniks. Puudub aga tänulikkus, siis muutub imelisemgi kingitus tühiseks.“ („Olemise kergus“, lk 180. „Hindamatud ja tühised kingitused“.)
Jah, nii kummaline, kui see ka ei ole, annab kingitusele, mingile annile, ükskõik kas see on siis tehtud teo või eseme kujul, tõelise väärtuse just saaja emotsioon – tänulikkus. Just tänu on kinkijale märgiks, et kingi saaja väärtustab saadut. Ja tänutunde väljendamine annab andjale, annab kingituse tegijale märku, et ta pole seda teinud asjata: tema mõte ja soov teha kellelegi midagi head, midagi meeldivat ja kasulikku, on teoks saanud, korda läinud. See tekitab kinkijas omakorda hea emotsiooni: minu tegu, minu kingitus on toonud kellelegi rõõmu. Tähendab – sellist tegevust võib ja isegi peab veel kordama, sest see toob rõõmu mõlemale poolele: nii andjale kui ka saajale.
Tänulikkuse aluseks pole sugugi alati kingitu materiaalne väärtus. Kinkige nelja-aastasele lapsele kullakamakas – ta ei oska selle üle mingit rõõmu ega tänulikkust tunda, sest ei suuda veel mõista selle väärtust ega oska sellega midagi peale hakata. Kinkige talle nutitelefon ja ta on õnnelik ja tänulik. Mõnikord on kingituse materiaalsest väärtusest olulisem see, kes kingituse on teinud: just tegija isik annab kingitusele emotsionaalse väärtuse. Lapselapse kingitud joonistusel on vanaema jaoks suurem emotsionaalne väärtus kui asutuse poolt ümmarguseks sünnipäevaks kingitud maalil.
Me hakkame hindama kingitustes peituvat tõelist väärtust alles siis, kui õpime mõistma, et tegelikult ei ole keegi kohustatud oma ressursse – ja mis kõige olulisem, oma eluaega, mis niigi on piiratud – teiste peale kulutama. Igaühel on võimalus valida, kas üldse ja kellele ta teeb kingitusi. Kui väljavalituks oleme just meie, on see suur privileeg. Teenust saab osta, ei saa aga raha eest osta kingitustega kaasnevat südamlikkust ega soojust. Ei saa osta emotsiooni, mis paneb tegema kingitusi, andma endast enamat kui see, mille eest meile palka makstakse. Kui kinkija emotsioon meis tänulikkuse emotsiooni ei tekita, kui me sellisele emotsioonile ei taipa tänuga vastata, ei oska kas või lihtsalt öelda aitäh, siis see peagi kaob. Lõpevad kingitused, lõpevad omakasupüüdmatud annid – ja saame loota ainult oma rahale, saame ainult seda, mille eest suudame maksta.
Kui me loeme pühakirja, siis näeme, kuidas läbi ajaloo ei ole inimene osanud vääriliselt hinnata oma Looja, Jumala armu ja heldust. Kuidas ta ei ole osanud olla tõeliselt tänulik kõige hea ja ilusa eest, mille Jumal tema ellu on kinkinud. See väide kehtib inimkonna kohta üldiselt, üksikuid erandeid on alati olnud. Jumala poeg Jeesuski, olles tulnud inimesena inimeste keskele, koges sageli seda, et kuigi Ta imeliselt aitas väga paljusid inimesi, oli väga vähe neid, kes Teda hiljem selle eest tänasid. Tema vägevaid tegusid imetleti – aga ei tänatud, justkui oleks see iseenesestmõistetav, et Tema, Jumala Poeg, pühendas kellelegi oma tähelepanu, aega ja energiat. Pigem ajasid Tema head teod inimesed Tema vastu vihale.
Küllap mõtles Jeesus kõigele sellele, kui Ta ütles: „Ärge andke seda, mis on püha, koertele, ja ärge heitke oma pärleid sigade ette, et nad neid ei tallaks oma jalgadega ega pöörduks tagasi ja teid lõhki ei kisuks!“ (Mt 7:6).
Küll on hea, et Jeesus ise oma soovituse kohaselt ei talitanud, küll on hea, et Jumala Pojana oli Ta inimeste tänamatuse ja alatuse suhtes vastupidavam kui tavalised inimesed. Kui see nii poleks olnud, ei oleks siis inimkonnal ega meilgi tänasel päeval lootust ega lunastust.
Tarkuse raamatus on sõnad: „Sest tänamatu inimese lootus sulab otsekui talvine härmatis ja voolab ära kui kasutu vesi“ (Trk 16:29).
PALVE: Issand, ava meie süda ja silmad, et me suudaksime märgata ja mõista, kui paljude asjade eest meil on põhjust olla tänulik Sulle ja paljudele inimestele, kelle Sa meile eluteele kaaslasteks oled saatnud. Õpeta meile tänulikkust ja julgusta meid oma tänulikkust välja näitama mitte üksnes sõnades, vaid ka tegudes. Tänu olgu Sulle, Issand, nüüd, ikka ja igavesti!
(Foto: Aire Vahesaar)
