„Ja pärast seda lugu sündis, et naise, kojaemanda poeg jäi haigeks; ja tema haigus oli väga raske, nõnda et temasse ei jäänud enam hingeõhkugi. Siis ütles naine Eelijale: „Mis on mul sinuga tegemist, jumalamees? Sa tulid minu juurde mu süütegu meelde tuletama ja mu poega surma saatma.“ Aga ta vastas temale: „Anna mulle oma poeg!“ Ja ta võttis selle tema sülest ja viis ülakambrisse, kus ta elas, ja pani oma voodisse. Siis ta hüüdis Issanda poole ning ütles: „Issand, mu Jumal, kas sa oled tõesti lesele, kelle juures ma võõraks olen, teinud seda paha, et oled surmanud tema poja?“ Seejärel ta sirutas ennast poisi üle kolm korda ja hüüdis Issanda poole ning ütles: „Issand, mu Jumal, lase ometi selle poisi hing tulla temasse tagasi!“ Ja Issand kuulis Eelija häält ning poisi hing tuli temasse tagasi ja ta virgus ellu. Ja Eelija võttis poisi ning tõi ülakambrist alla kotta ja andis tema ta emale; ja Eelija ütles: „Vaata, su poeg elab!“ Siis naine ütles Eelijale: „Nüüd ma tean, et sa oled jumalamees ja et Issanda sõna sinu suus on tõde“ (1Kn 17:17–24).
Too kojaemand Sareptast meie loos koges suremisprotsessi kõrval olemise abitust täies mahus. Ta oli lesknaine. Raske haigus murdis maha tema ainsa poja, tema silmarõõmu ja lohutuse. Tema vanaduspõlve ainsa lootuse. Too naine, too ema, oli kindlasti teinud oma poja põetamiseks kõik, mida suutis. Aga – poeg ei paranenud ja surm võttis ta emalt. Kes kunagi on kaotanud armastatud inimese, küllap mõistab tema tundeid, tema leina ja seda vaikust, mis pärast viimast vaevast hingetõmmet maha jääb.
Ja siis märkas too leinav ema prohvet Eelijat, kes ilmselt oli tulnud kambrisse, kus ema oma poja surnukeha veel oma embuses hoidis, suutmata temast lahti lasta. Eelija oli kord asunud maal valitseva suure põua ajal Issanda käsul elama Sareptasse, tolle lesknaise juurde. Too lesknaine, kellel oli vaid peotäis jahu vakas ja pisut õli kruusis, oli olnud koos oma pojaga nälga suremas, kuid oli uskunud Eelijat, kes palus temalt süüa sellest piskust, mis tal veel oli, ja andis naisele edasi temale määratud Issanda tõotuse: „Sest nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: „Jahu ei lõpe vakast ja õli ei vähene kruusist kuni päevani, mil Issand annab maale vihma.“ Ja naine läks ning tegi Eelija sõna järgi: andis talle süüa ja juua ja võttis Eelija oma majja elama. Ja Eelijal ja naise perel oli süüa kauaks ajaks: jahu ei lõppenud vakast ja õli ei vähenenud kruusist Issanda sõna peale, nagu ta Eelija läbi oli öelnud.ׅ“
Küllap arvas too lesknaine, et ta on tõmmanud oma elus õnneliku loosi: igapäevase leiva muret enam pole, võimas jumalamees elab tema kojas, mida peaks ta enam kartma! Ja nüüd: ainsa, ilmselt alles üsna lapseeas poja raske haigus ja surm.
Siis ütles naine Eelijale: „Mis on mul sinuga tegemist, jumalamees? Sa tulid minu juurde mu süütegu meelde tuletama ja mu poega surma saatma.“ Pühakiri ei kõnele meile midagi naise süüteost, kuid midagi on ilmselt olnud, mis teda vaevab, nõnda, et ta Eelijat Jumala saadikuks peab, kelle tulek ja elama asumine tema majas tema poja haiguse ja surma põhjustas, surma, mis oli mõeldud karistusena just temale.
Pühakirja lugedes näeme, et ega inimesed, vähemalt enne Jumala Poja inimesena maailma tulekut, pole igatsenud oma Jumalaga liiga lähedast kokkupuutumist. Liiga ohtlik ja ettearvamatu on olukord, kui kokku saavad patune inimene ja tema Kõigeväeline Jumal.
Prohvet Jesaja on meenutanud: „Sel aastal, kui kuningas Ussija suri, nägin ma Issandat istuvat suurel ja kõrgel aujärjel. Ja ma ütlesin: „Häda mulle, sest ma olen kadunud! Sellepärast et ma olen roojane mees huultelt ja elan roojaste huultega rahva keskel; sellepärast et mu silmad on näinud kuningat, vägede Issandat.““ (Js 6:1–5).
Meenutagem ka Peetruse sõnu Jeesusele pärast imelist kalastamislugu: „Aga kui Siimon Peetrus seda nägi, langes ta maha Jeesuse põlvede ette ja ütles: „Mine minu juurest ära, Issand, sest ma olen patune mees!“ Sest hirm oli haaranud teda ja kõiki, kes olid temaga, kalasaagi pärast, mille nad olid püüdnud“ (Lk 5:8–9).
Küllap on meil meeles ka koht pühakirjast, mida sageli matustel loetakse ja millest jääb tavaliselt meelde ainult esimene osa, mis ütleb: „Sest patu palk on surm“ (Rm 6:23a). Teine osa sellest ütlusest aga, lootusesõnum, mida annab edasi kristlik kirik, ütleb: “... aga Jumala armuand on igavene elu Kristuses Jeesuses, meie Issandas“ (Rm 6:23b). Esimene osa rabab nii, et teist ei märgatagi.
Paljud inimesed seostavad haigust ja surma Jumala karistusega pattude eest. Küllap suudab Jumal, kui Ta seda tahab, karistusena kellelegi ka mõne haiguse saata, aga miks peaks Ta seda tahtma? Inimese sõnakuulmatus, tema patt, karistavad teda ise, vastavalt sellele, mida ta on korda saatnud, sest igal teol on oma tagajärjed. Haigused, ka surmaga lõppevad haigused, on lihtsalt haigused, rikked inimorganismi imelises mehhanismis, mida inimesed pole suutelised parandama. Surm on ainult inimelu maise etapi lõpp, vahekoridor teel järgmisele elu astmele. Inimene pole loodud olema maa peal igavesti. Siin on vaid tema ajutine kodu.
Eelija võttis ema kätelt surnud poisi ja viis oma tuppa. Siis ta hüüdis Issanda poole ning ütles: „Issand, mu Jumal, kas sa oled tõesti lesele, kelle juures ma võõraks olen, teinud seda paha, et oled surmanud tema poja?“ Vapper mees, too prohvet. Kuidas ta julges süüdistada Jumalat paha tegemises, tänamatuses? Arvan aga, et tegemist polnud süüdistusega, vaid ahastushüüdega, mis tuleb siirast mõistmatusest, kuna ei suuda taibata – miks? Sama küsimuse esitame ju meiegi sageli oma lähedaste surma puhul. Miks? Miks just tema, miks just nüüd, miks üldse? Ja enamasti me ei saagi selget vastust. Igal juhul sündis nõnda, et prohvet Eelija palve peale „Issand, mu Jumal, lase ometi selle poisi hing tulla temasse tagasi!“ kuulis Issand Eelija häält ning poisi hing tuli temasse tagasi ja poiss virgus ellu. Ja Eelija võttis poisi ning tõi ülakambrist alla kotta ja andis tema ta emale. Mis sai sellest elluäratatud poisist edasi, me ei tea. Kindel on aga see, et mõne aja, kas siis aasta või aastakümnete pärast ta kindlasti jälle suri.
Üheksa sajandit hiljem tuli maa peale inimeste keskele Jumala Poeg Issand Jeesus Kristus. Ta viibis siin umbes 33 aastat. Temagi äratas oma siinviibimise ajal surnuist üles mõne inimese: noormehe Nainist, Jairuse tütre, Laatsaruse. Inimesed nägid seda, olid nendele imedele tunnistajaks, olid vaimustuses. Kuid – needki inimesed, keda Jeesus ellu äratas, ei jäänud siia maa peale igaveseks elama. Nad said vaid ajapikendust ja surid mõne aja pärast jälle. Kurjade inimeste poolt tapeti ja suri ka Jumala Poeg ise. Kuid kolmandal päeval tõusis ta surnuist üles ja andis neile, kes temasse uskusid, tõotuse, mis oli määratud neilegi, kes temasse tulevikus uskuma hakkavad. Ka meile. Jeesus on öelnud: „Sest nõnda nagu Isa äratab üles surnuid ja teeb elavaks, nõnda teeb ka Poeg elavaks, keda tahab“ (Jh 5:21). „Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb. Ükski, kes elab ja usub minusse, ei sure alatiseks“ (Jh 11:25–26). See ongi mu Isa tahtmine, et igaühel, kes näeb Poega ning Temasse usub, oleks igavene elu, ja viimsel päeval mina äratan ta üles“ (Jh 6:40).
Alates Jumala Poja sünnist inimesena inimeste keskele, Tema lunastavast ristisurmast ja ülestõusmisest surnuist, pole inimkonnal enam vaja tunda paanilist hirmu surma ees, igavese kaduvuse ees. Pole vaja igatseda imet, seda, et surma hetkel või vahetult pärast surma oleks lähedal mõni Jumalamees, kirikuõpetaja, imemees, kelle palve peale Jumal enne ihu kõdunema hakkamist surnu üles äratab – teadmata kui pikaks, kuid ikkagi vaid üürikeseks ajaks, sest meie maine ihu ei ole mõeldud kestma igavesti. Me saame loota oma Issanda tõotusele, et kui me Temasse usume, elame tihedas palvesidemes Temaga, siis meie ja meie armsad jääme elama, isegi kui meie aeg siin ilmas otsa lõpeb. Olles ristimise sakramendi kaudu ühendatud oma Issandaga, suudame meiegi läbi minna surmavallast ning pärime elu, mis iial otsa ei lõpe.
PALVE: Issand, vabasta meid hirmust surma ees ja kingi meile usku ja lootust, et meiegi võime kord jõuda igavesse ellu.
(Foto: Anu Bachmann)
