„Siis astus Sebedeuse poegade ema koos oma poegadega Jeesuse juurde, kummardas ja palus temalt midagi.
Jeesus küsis: „Mida sa tahad?“ Naine ütles talle: „Ütle, et need mu kaks poega istuksid su Kuningriigis üks su paremal ja teine su pahemal käel!“ Aga Jeesus kostis: „Teie ei tea, mida te palute. Kas te võite juua karikast, mida minul tuleb juua?“ Nad vastasid talle: „Võime küll!“ Tema ütles neile: „Küllap te joote minu karikast, kuid istuda mu paremal või pahemal käel – ei ole minul seda anda, vaid see antakse neile, kellele mu Isa selle on valmistanud.“ Ja kui need kümme sellest kuulsid, läks nende meel pahaseks kahe venna peale. Aga Jeesus kutsus nad enese juurde ja ütles: „Te teate, et rahvaste valitsejad peremehetsevad nende üle ja suured meelevallatsevad nende kallal. Nõnda ei tohi olla teie seas, vaid kes iganes teie seas tahab saada suureks, olgu teie teenija, ja kes iganes teie seas tahab olla esimene, olgu teie sulane, nii nagu Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest!“ (Mt 20-28).
Olen kunagi kirjutanud luuletuse, mis hiljem sai lauluks pealkirjaga „Väike ja suur“:
„Väike annab suurele värisedes käe
ja nad lähvad kuhugi, väike teed ei näe.
Suur ei aima samuti, millist sihti veab,
tal on tunne mõneti, nagu teeks ta head.“
Kristus nõuab armastust. Muidugi nõuab armastus omakorda teenimist. Vaja on teha häid tegusid, sest armastus peab saama ka nähtavaks. Kõige olulisem on aga inimese jaoks töö iseendaga. Vaja on saada paremaks, jõuda pühaduseni. Sellest viimasest me tänapäeval eriti ei räägi. Ei tea, kas ei julge või peame saamist lootusetuks. Paremaks saamisega ollakse üldiselt nõus. Karjääritegemine on iseenesestmõistetav paljude jaoks. See viimane, elu autsaider, ei taha vist keegi olla.
Jüngritele, kes sageli vaidlevad selle üle, millise koha nad võiksid Jumalariigis saada, näitab Jeesus, et lihtsus ning alandlikkus maksab Jumala mõõtkavas rohkem kui oma õiguse rõhutamine. Rääkimata selle õiguse rakendamisest teiste kallal. Aeg, milles elame, on Jumala and. Riik, milles me elame, on Jumala and. Jah, selle eest on võideldud ja palju vaeva nähtud, kuid ikkagi on see kingitus meile Temalt, kelle jaoks on igal inimesel ja igal rahval oma koht ja aeg. Ilmselt oma ülesanne ja teenimise viis. Aeg on väärtuslik. Aeg möödub ruttu. Aeg on ka katsumus, mis paneb lõpliku pitseri meie saatusele. Meie tulevane ning igavene saatus oleneb sellest, kuidas me oma isiklikule kohustusele oleme truud olnud. Tõsi on seejuures, et meie usaldus Kristuse vastu võib olla habras. Aga kas ei võiks me leida just kirikus kogukonna, kus võime üksteise peale loota, kõnelda üksteisele oma kahtlustest ja küsimustest ning toetada üksteist oma otsingutes?
PALVE: Issand, õnnista meie maad ja rahvast tarkusega ülalt . Näita teed, mida meil tuleb käia, ja õpeta meid üksteist vastu võtma nii, nagu Sina oled vastu võtnud meid. Tee nii, et igatseksime Sind üle kõige ja oleksime tänulikud andide eest, mida Sina meile päevast päeva kingid. Aamen.
