Mt 15:21–28: „Ja Jeesus lahkus sealt ning läks varjule Tüürose ja Siidoni aladele. Ja vaata, üks neist paigust pärit Kaanani naine tuli ja hüüdis: „Issand, Taaveti Poeg, halasta minu peale! Kuri vaim vaevab mu tütart hirmsasti.“ Ent Jeesus ei vastanud talle sõnagi. Ja ta jüngrid astusid ta juurde ja palusid teda: „Saada ta minema, sest ta kisendab meie taga!“ Tema vastas: „Mind ei ole läkitatud muude kui Iisraeli soo kadunud lammaste juurde.“ Aga naine tuli, heitis ta ette ja ütles: „Issand, aita mind!“ Jeesus vastas: „Ei ole ilus võtta laste leiba ja visata koerakestele.“ Ent tema ütles: „Ei ole küll, Issand, ometi söövad koerakesed raasukesi, mis nende isandate laualt pudenevad.“ Siis Jeesus vastas talle: „Oh naine, sinu usk on suur! Sündigu sulle, nagu sa tahad!“ Ja ta tütar paranes selsamal tunnil.“ Aamen.
Jeesus läks minema. Läks ära sellelt tõotatud maalt, mille Jumal oli kord kinkinud juutidele. Ta läks koos jüngritega üle piiri ja liikus aina edasi – kuni meri tuli vastu. Nad jõudsid Jeruusalemmast umbes saja kilomeetri kaugusele tänase Liibanoni, tolleaegse Foiniikia aladele – Tüürosesse, Kaanani kultuuri ja usu keskusse .
Tundub, nagu oleks Jeesuse kannatuste karikas hetkeks täis saanud. Jeruusalemmast saadetud variserid ja kirjatundjad olid just käinud Teda üle kuulamas – kogumas Tema vastu uut süüdistusmaterjali. Tuhanded, keda Ta on imeliselt söötnud, olid püüdnud Temast teha endale maist kuningat. Ta lahkus. Ta tuli omade juurde, aga omad ei võtnud Teda vastu. Ja Jeesus läks ära. Matteus ütleb selgelt, et Jeesus läks koos oma jüngritega võõrsile varjule. Sinna, kus neid loodetavasti ei tunta – kus tuhanded neid ei piira oma soovide nõudmistega ja etteheidetega. Jeesus kasutab selliseid pikemaid rännakuid tavaliselt oma jüngrite kasvatamiseks. Esmalt tundub, et Ta läheb ka seekord selleks, et olla segamatult koos nendega. Kuid isegi selles võõramaa linnas ei saa nad olla rahus. Üks ahastuses olev ema lihtsalt ei lase. Ta igatseb Jumala armu. Ta tütar on raskelt haige.
Matteus ütleb siin, et see naine „tuli välja“. Kas tormas ta välja oma kodust, olles märganud Jeesust ja tema jüngreid? See võiks tähendada, et Jeesus on tulnud selle hädasolija lähedusse, nii nagu Ta tuleb ikka ja jälle. Tema tuleb – teeb oma osa. Meie osa on oma harjumuspärasest välja tulla ja Tema ette jõuda. Temaga suhelda, Teda paluda, tänada.
Selle hädasolija esimesele palvele – „Issand, Taaveti Poeg, halasta minu peale! Kuri vaim vaevab mu tütart hirmsasti.“ –vastab Jeesus vaikimisega. Kuulake: „Ent Jeesus ei vastanud talle sõnagi.“ Miks? Miks Jeesus vaikib selle võõramaa naise anumise peale? Armsad, usun, et paljud meist on olnud sarnastes olukordades, kus meie arvates Jumal vaikib. Tundub, nagu oleks Ta kurdiks jäänud. Tundub, et meie mure ei lähe Talle üldse korda. Miks oli nii, et kui 1980-ndate lõpus laulsid tuhanded eestlased kaasa vägevaid palveid: „Looja, hoia Maarjamaad ja andesta meile me vead!“, kui tuhanded tulid kirikutesse ja hüüdsid üheskoos Jumala poole, miks siis kinkis Jumal meie väikesele maale ja rahvale vabaduse? Palvetati ju ka neljakümnendatel ja viiekümnendatel. Palvetati suures hädas ja alanduses. Ka siis, kui sellele linnale pommid langesid ja ka selle kiriku aknad kõik kildudeks lendasid. Ka siis, kui tuhandeid küüditati, paljusid tapeti. Palvetati ka võõrsil meeletus koduigatsuses. Miks Jumal siis vaikis? Miks Ta ei vastanud nendele palvetele? Miks lasi Ta nii paljudel kannatada Siberis, vanglates, alanduses, haigustes? Ja miks vastas Ta palju aastaid hiljem? Me ei tea täna vastust. Teame ehk vaid seda, et mitte kõik ei sünni kohe ja paljud palved täituvad hiljem, aga mitte ükski palve, mis on palutud siiras usus, ei jää vastuseta. Ja õnneks ei ole see, maine elu, ainus ja õnneks ei ole meie ainsad palvetajad.
Mäletan oma esimest jumalateenistust Toronto Peetri kirikus. Olin jutluse lõpetanud, kui rahvas tõusis ja vanameister Roman Toi alustas orelil üht tuttavat viisi ja rahvas laulis: „Su üle Jumal valvaku, mu armas isamaa, Ta olgu sulle kaitseja ja võtku rohkelt õnnista!“ Midagi tõusis mu kurku ja pisarad voolasid mööda põski alla, kui vaimulik mu kõrval mulle ütles: me oleme siin nii teie pärast palvetanud kõik need aastad igal pühapäeval. Ligi 50 aastat, igal pühapäeval!
Jeesuse vaikimise kohta on kirikuisa Ignatius kord kirjutanud: „Jeesus saavutab oma vaikimisegagi rohkem, kui teevad teised kõnelemisega.“ Ja ta lisas: „See, kes siseneb Jeesuse maailma, on võimeline kuulama Teda isegi täielikus vaikuses.“
Ehk õpetab Jeesus selle vaikimisega oma õpilasi? Kuidas nemad reageerivad? Kas neid puudutab selle hädasolija palve – mida nad teevad, kuidas sellesse häälekasse võõramaa naisesse suhtuvad? Matteus meenutab: „Ja Jeesuse jüngrid astusid ta juurde ja palusid teda: „Saada ta minema, sest ta kisendab meie taga!“.“ Jüngrid ei talu selle võõramaa naise kisa. Nemad tahaksid vaikust ja rahu, aga nad ei julge ka ise seda naist minema ajada. Kord juba oli Jeesus saanud kurvaks või ärritunud, kui Tema juurde toodi lapsi ja Tema jüngrid keelasid neid toojaid. Jüngrid olid vist arvanud, et laste kisa ja kilked ja jooks on viimane, mida nende õpetaja vajab, aga nad olid siis eksinud. Seekord on nad targemad – lähevad ja paluvad, et Jeesus ise selle olukorra lahendaks ja kisendava naise minema saadaks. Aga Jeesus ei saada. Võib-olla paneb Ta nii proovile nii oma jüngrite kui ka selle naise usu.
Ja Ta jüngrid astusid Ta juurde ja palusid teda: „Saada ta minema, sest ta kisendab meie taga!“ Tema vastas: „Mind ei ole läkitatud muude kui Iisraeli soo kadunud lammaste juurde.“ Naine teab seda, et tal pole õigust mittejuudina Iisraeli Messia poole pöörduda, aga ta palub ja anub, sest usub, et Jeesus suudab ka tema tütart aidata. Ja miski ei suuda teda takistada.
„Aga naine tuli, heitis ta ette ja ütles: „Issand, aita mind!“ Jeesus vastas: „Ei ole ilus võtta laste leiba ja visata koerakestele“.“ See naine on väga julge. Inimlik loogika oleks talle pidanud ütlema, et temal pole Jeesuselt küll mingitki lootust abi oodata. Ta ei olnud mees. Ta ei olnud juut. Ta usk ei olnud juudi usk. Lisaks sellele võis ta oma hääleka palvega sattuda oma kaasmaalaste surve alla. Miks otsib kaananlane abi ühelt juudi mehelt? Aga ta on ema, kes on valmis kõigeks, et aidata oma last. Ta usub Jeesusesse. Ta on julge.
Taani teoloog ja mõtleja Søren Kierkegaard on väitnud: „Julgeda – tähendab kaotada vahel ka mingiks ajaks jalgealune. Aga mitte julgeda – tähendab kaotada elu. Jumal olgu tänatud nende eest, kes on julgenud ujuda ka vastuvoolu, kes on väga paljuga oma elus riskides mõelnud eelkõige teiste peale. Kes ei ole vahetanud aateid, põhimõtteid vastavalt tuule suunale ega loobunud elusamaks muutvast usust. Jumal olgu tänatud nende eest, kes teistest hoolides ei ole lakanud palvetamast ja võitlemast.“
Usk eeldab julgust ja armastus välistab kartuse. See Kaanani naine ei karda ja läheb oma armastuses, julguses ja usus lõpuni. Ta usub, et Jeesus saab teda aidata, ja ta armastab oma haiget last nii, et mitte miski teda ei takista.
„Aga naine tuli, heitis ta ette ja ütles: „Issand, aita mind!“ Jeesus vastas: „Ei ole ilus võtta laste leiba ja visata koerakestele“.“ See naine on tormanud välja Jeesuse lähedusse ja anunud teda. Jeesus on vaikinud. Naine ei lõpeta palumist. Ta anub ja palub ja seletab ja kogeb eemaletõukamist. Matteus ei kirjuta: nüüd läks naine kurvalt ja pettunult minema. Ei! Ta ütleb: „Aga naine tuli, heitis ta ette ja ütles: „Issand, aita mind!“.“
Ta heidab pikali selle Jeesuse ette, keda ta on tunnistanud Messiaks, nagu ori oma kuninga ette, ja palub teda veel kord. Ja nüüd Jeesuse vaikimine lõpeb. Jeesus vastas: „Ei ole ilus võtta laste leiba ja visata koerakestele.“
Kes on lapsed? Juudid – valitud rahvas.
Kes on koerakesed? Mittejuudid – paganad.
Üks kummaline asi on selle Jeesuse lause viimase sõnaga – „koerakesed“. Jeesus ei räägi siin hulkuvatest suurtest koertest, kes ei kuulu kellelegi ja kes püüavad üksteisega kakeldes linna olelusvõitluses ellu jääda. Ei, ta räägib koerakestest – väikestest koertest – koduloomadest, kellest hoolitakse, keda hellitatakse, keda lastakse tuppa, söögilauagi alla, keda toidetakse parimaga, võetakse sülle. Naine tabab selle ära. Vaadake ta vastust. Jeesus ütles talle: „Ei ole ilus võtta laste leiba ja visata koerakestele.“ Ent tema ütles: „Ei ole küll, Issand, ometi söövad koerakesed raasukesi, mis nende isandate laualt pudenevad.“
Kuid veel kord see küsimus: miks see naine talub ära Jeesuse vaikimise, keeldumise ja lõpuks ka selle, et tema rahvast ja teda ennast koerakesteks nimetatakse? Mis paneb teda pärast seda kõike ikka veel Jeesust anuma? See on täiesti isetu emaarmastus ja piiritu usk Jeesusesse. See on taipamine, et see hetk, mil ta seisab Jeesuse ees, on lõpmata oluline – selles on tema kurjast vaimust vaevatud tütre pääsemise ainukordne võimalus. See muudab selle naise lõpmata alandlikuks, anuvaks, visaks, kes ei lõpeta enne, kui Jeesus tema tütart aitab. See naine teab, et Jeesus on nii vägev, et tema kurjast vaimust vaevatud lapse aitamine on Jeesusele nagu raasukesed, mis pudenevad Tema rikkalikult laualt. Ta usub, et Jeesuse laud on nii rikkalik, et sealt jätkub väga paljudele. Kas meie teame seda? Kas siis, kui me tänagi tunnistasime oma usku apostliku usutunnistuse sõnadega, mõtlesime tõsiselt seda, mida ütlesime: „Meie usume Jumalasse, kõigeväelisesse Isasse!“? Millisesse Jumalasse me tegelikult usume? Kas kõigeväelisesse Jumalasse, taeva ja maa loojasse, Taevaisasse, kes on meid ristimises vastu võtnud oma lasteks – lasteks, kellest Ta hoolib, hoolib nii ääretult palju, et on andnud oma Poja meie lunastamiseks kannatustesse ja surma.
See naine seal Jeesuse jalgade ees oli väga suures hädas ja ta uskus Jeesuse piiritusse vägevusse ega jätnud enne, kui kuulis Jeesuse sõnu: „Oh naine, sinu usk on väga suur! Sündigu sulle, nagu sa tahad!“ Ja Matteus lisab: „Ja ta tütar paranes selsamal tunnil.“
Meiegi ei peaks heituma, kui meile vahel tundub, et Jumal ei kuule meie palvet – kui meie meelest Jumal vaikib. Me ei peaks loobuma, käega lööma, masenduses ennast haletsema või ruttama abi otsima valesse kohta ja keerama sellega selga oma Jumalale. Kui me usume Jumalasse ja oma palve vajalikkusse, ei peaks me jätma. Palugem veel ja veel ja veel. Meile võib vahel tunduda, et Jumal vaikib meie palvete peale või ütleb: „Ei!“ Selle ema lugu , mille Matteus meile jutustab, annab lootust igale siirale ja sihikindlale, alandlikule ja armastavale palvetajale. Jeesus on kõigeväeline Jumal. Tema jaoks ei ole mitte miski võimatu. Kui vaid meil oleks usku Temasse ja usaldust Tema vastu ja armastust hädasolijate vastu.
Kui Jeesus räägib Tema ees lebava naise suurest usust, siis on Tema lauses suur imestus. Jeesus imestab, kui Ta kohtab inimesi, kelle usk ja armastus on väga suur. Palugem, et Ta võiks kord nii imestada ka meie peale vaadates ja täita meie palved, mida suures armastuses palume.
Blaise Pascal on öelnud: „Kui pimedust üldse ei oleks, ei tunneks inimene üldse oma rikutust; kui valgust üldse ei oleks, ei loodaks inimene mingisugust ravimit. Nõnda on mitte ainult õiglane, vaid ka meile kasulik, et Jumal on osalt peidetud ja osalt avalik, kuna inimesele on samavõrdselt hädaohtlik Jumalat tunda ilma oma viletsuse tundmiseta kui oma viletsust tunda ilma Jumala tundmiseta.“ Jah, sest Jumala tundmine ilma iseenese viletsuse tundmiseta viib kõrkusele. Iseenda viletsuse tundmine ilma Jumala tundmiseta viib meeleheitele. Jeesuse Kristuse tundmises avaldub kesktee, sest Temas me leiame Jumala ja Temas me leiame ka enda viletsuse.
See suure usuga naine tänases loos oli ääretus hädas. Ta ei olnud leidnud abi. Mitte keegi ei suutnud terveks teha tema tütart. Kuuldes sellest, et Jeesus on tema lähedal, ei jätnud ta enne, kui Jeesus tema tütre tervendas. Ta tundis oma viletsust, abitust ja tundis Jeesuses ära Päästja.
Täna tasub meil eneselt küsida, kas meiegi oleme need, kelle armastus ei väsi ja kelle palved ei lõpe. Kas oleme selle Kaanani naise sarnased? Kas meiski on nii palju usku ja armastust? Meiegi ümber on täna väga palju valu ja vaeva, kurjadest vaimudest vaevatuid, pimedusega lööduid. Kirik peaks olema ema. Hooliv, armastav ema. Mitte hukkamõistev, lahterdav, haiget tegev, oma usu puhtuse pärast hulluv ema. Ja sellel emal ja igal meist on täna palju põhjust joosta Jeesuse ette ja anuda temalt sedasama, mida anus see ema selles evangeeliumiloos. Vaid Jeesus võib aidata. Tema on meid lõpmata palju aidanud. Tema võib parandada ka kõik need, kes vajavad tervenemist. Ka meid. Kui meil oleks vaid armastust üksteise vastu ja usku Jumalasse ning visadust aina palvetada ja anuda ja Teda tänada Tema lõputu armastuse ja helduse eest!
Jeesus liikus kord oma maalt ühele võõrale maale. Ta läks ja läks, kuni jõudis mereni. Jumal olgu tänatud, et Ta on oma õnnistuse ja imelise armuga jõudnud ka siia, meie mereäärsele ilusale maale – Maarjamaale – ja vastanud ja vastab siin paljude palvetele. Oh oleks meil vaid usku ja armastust – ka meie palvetes. Elu on kui meri ja vahel teeb see meri hirmu, kuid kui tunneme oma Taevast Isa, kui hädas ja õnnetuses, kannatuses ja kurbuses Teda appi hüüame, siis leiame abi ja troosti. Mureorud muutuvad valgeks, arguse asemel tuleb julgus. Elumere pind rahuneb ja tema vesi kannab meid ellu, kus valgus, rahu ja rõõm iial otsa ei saa.
Evangelist Matteus kirjutab, et pärast seda, kui Jeesus ja Tema jüngrid olid olnud võõrsil varjul, tulevad nad tagasi Galilea järve äärde. Jeesus tervendab seal paljusid, toidab tuhandeid näljaseid ja liigub peagi sihikindlalt oma maise rännaku lõpp-punkti selleks, et lunastada kõiki Temasse uskuvaid. Peagi Ta tõotab oma jüngritele ja nende kaudu igale inimesele, kes Temasse uskudes ja Tema peale lootes ja Tema tahet täites oma maist rada rändavad: „Ma olen teiega iga päev kuni ajastu otsani.“
Ta on kõikjal : Petlemmas ja Petseris, Jeruusalemmas ja Jõgeval, Tüürosel ja Türil ja ka siin Tema pühakojas – väga ligidal meile kõigile. Kui meil on Kaanani naise tarkust, armastust ja usku, siis ütleb Tema ka meile: „Sinu usk on suur! Sündigu sulle, nagu sa tahad,“ sest meie tahtmine on saanud Tema tahtmiseks. Aamen.
PALVE: Issand Jumal, me täname Sind selle armu ja pikameelsuse eest, millega Sa meid oled kandnud ka siis, kui meie usk on olnud väike ja hädised on olnud me palved. Kasvata meie usku! Aita meil kasvada tarkuses ja jumalakartuses ning Sind alati ustavalt teenida. Seda palume Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, kes koos Sinuga Püha Vaimu ühtsuses elab ja valitseb igavesti.
*
17.03.2019
