Jaan Tammsalu ja Mårten Andersson
Ilm 20:11–21.1: Ma nägin suurt valget trooni ning seda, kes sellel istub, kelle palge eest põgenesid maa ja taevas, ning neile ei leidunud aset. Ja ma nägin surnuid, suuri ja pisukesi, seisvat trooni ees, ning raamatud avati. Ja üks teine raamat avati, mis on eluraamat. Ja surnute üle mõisteti kohut seda mööda, kuidas raamatuisse oli kirjutatud, nende tegude järgi. Ja meri andis tagasi oma surnud, kes olid temas, ning surm ja surmavald andsid tagasi need surnud, kes olid neis, ning igaühe üle mõisteti kohut tema tegude järgi. Ja surm ja surmavald visati tulejärve. Seesama on teine surm – tulejärv. Ja keda iganes ei leitud olevat eluraamatusse kirjutatud, see visati tulejärve! Ja ma nägin uut taevast ja uut maad; sest esimene taevas ja esimene maa olid kadunud ning merd ei olnud enam. Aamen.
Surm surnud on ja elu elab! Kord see sünnib. Kuid kõigepealt kõik kaob – ka see maa ja taevas. Kõik kaob peale nende, kes on kirjutatud eluraamatusse ja Tema, kes on tõotanud kõik täiesti uueks teha – kinkida eluraamatusse kirjutatutele täiesti teistsuguse olemuse ja uue taeva ja uue maa. Seda, mis siis sünnib, ei ole keegi suutnud sõnadega kirjeldada. Mõned on osanud aimamisi öelda. Mida silm pole näinud, mida kõrv pole kuulnud, mis inimmeelde pole tõusnud, selle on Jumal valmistanud neile, kes Teda armastavad. Nii on kirjutanud üks prohvet, kellele Jumal on sellest kunagi saabuvast midagi näidanud. Ka pühakirja viimases raamatus kergitatakse veidi katet sellelt, mis kord tulemas. Sellest kirjutab nägija Johannes.
Luuletaja Marie Underist, kelle ümbermatmise talitus meie kirikus peeti, on räägitud, et tema koduigatsus oli võõrsil elades nii suur, et Rootsis endale elamist otsides valis ta korteri, mis oli mere ääres akendega Eestimaa poole. Ta ei näinud sealt oma kodumaad. See oli liiga kaugel, aga tema jaoks oli oluline see teadmine, et mere poole vaadates vaatab ta sinnapoole, kus on tema kodumaa – sellest lõpmata armsast, millest ta oli sunnitud eemal olema. Ja luuletuses „Haige unistus“ ta kirjutab:
Pää tõstan akna poole: ruutudelt
jääkukerkuusikuist ja -sõnajalust
silm oskab leida valge laigu, selt
lai hoovab avarus, mis viib mu välja valust.
Ja luuletaja loodab:
Ma tulen, tulen siis! Ei sunnismaine.
Su väärilisena pea hoian püsti,
meel erk ja sula kui su vastne laine,
mis vanast, purunenust ellu kisti.
Mäletan, kuidas istusin kord, ligi 20 aastat tagasi koos laulja ja helilooja Tõnis Mägiga Rootsis tema pisikeses ajutises ulualuses, n-ö pagulaskorteri köögis, ja kuidas ta seal ühel odaval süntesaatoril mängis ja laulis mulle oma uut laulu, milles oli ääretu koduigatsus.
Nagu üksik paat olen seilamas merel.
Vaid kajaka kriisk ja vantide ulg.
Ning purjedes vihiseb tuul ja krigiseb ahter,
mil sadamat näen – või on lõputu kulg.
On kompassiks mul tähed ja raadiosaatjaks palve.
Ei majaka vilkumist, et kuskil on rand.
Ja kuigi hirm poeb põue, et tuleb veel üks raju,
on hinges kindel tunne – jään peale seegi kord.
Sinu poole hüüdes, ma kordan su nime,
tunnen soolakat maiku. Tean, Sa oledki siin.
Oi, kui palju on selles maailmas olnud ja on neid, kelles on olnud ääretu igatsus oma kodu ja kodumaa järele. Kui meil, ristiinimestel, oleks sarnane igatsus taevase kodumaa järele, muutuks küllap üsna palju meie elus, käitumises, sõnades, mõtetes.
Pátmose saarele asumisele saadetud Johannes ei näe sellelt saarelt mere poole vaadates oma kodumaad – ta näeb vaid merd ja seal kirjutab ta uuest taevast, uuest maast ja sellest, et seal, uuel taevasel kodumaal, ei ole enam merd – seda eraldavat, aeg-ajalt mäslevat, laevu ja inimesi neelavat muutuste sümbolit. Nägija maine kodumaa on väga kaugel. Ta tõstab oma silmad üles ja avab oma südame ning Jumal näitab talle seda, kuidas kõik see maine kaob. Johannes nimetab asju, mis kaovad: maa ja meri, nutt ja needus, surm ja lein, valu ja öö.
Ja see, kes on Armastus, Looja ja Lunastaja, õiglane, mõistab kõikide üle kohut. Nägija näeb raamatuid, milles on kirjas kõikide teod, ja eluraamatut, millesse on kirjutatud nende nimed, kelle jaoks on loodud uued taevad ja uus maa – imelise, igavese elu ääretu asupaik – kuningate kuninga, armulise Issanda igavene kuningriik.
Selle võimsa pildi keskel näeb nägija Johannes suurt valget trooni ja sellel istujat, kelle palge eest põgenevad ja kaovad maa ja taevas. Kuid kummaline, et kõik, kes kord selle taeva all, sellel maal on elanud, ei kao. Maa ja meri, surm ja surmavald annavad tagasi nendes olevad surnud. Kõik, usklikud ja uskmatud, kord armastust ja kord viha ja vägivalda külvanud, noorena ja vanana surnud, seisavad seal selle suurel valgel troonil istuja ees. Kellelgi nendest pole selle trooni eest võimalik põgeneda, seest maad ega merd ega taevast ei ole ju enam. On ainult suur valge troon ja troonilistuja, kohtumõistja ja tema ees kõik, kes on kord elanud – iga inimlaps.
Ja siis avatakse raamatud, millesse on kirjutatud kõikide trooni ette tulnute teod – head ja halvad. Ka tegematajäetud hea, andestamatus ja andestamine. Meil pole mõtet küsida, kui suured peavad olema need raamatud, kuhu see kõik mahub. Täna suudavad inimesedki salvestada tohutult teavet imepisikestele mälupulkadele. Küsimus pole raamatute suuruses, vaid selles, mis on seal meie ja meie armsate kohta kirjutatud ja kas leiame oma ja oma armsate nimed eluraamatust.
Valge troon sümboliseerib sellel istuja puhtust, õiglust, halastust. Paljude igatsus täitub – surm ei olegi lõpp. Jumal teeb surmale ja surmavallale, maale ja merele, mis on vastu võtnud ja endas hoidnud surnud, ja isegi taevale lõpu. Kõik, mis oli ajutine, kaob. Kaovad ka need, kes ise oma tegude ja tegematajätmistega on end tulejärve määranud.
Õnneks avatakse veel üks raamat – eluraamat, kuid kummaline – tundub, et sellesse on kirjutatud vaid nimed – nende nimed, kelle päralt on uus taevas ja maa, imeline igavene elu. See on eluraamat. See on troonilistuja hämmastav arm, Tema ristil valatud veri, millega on sellesse raamatusse kirjutatud paljude nimed.
Kas ka meie nimed? Kas ka meie armsate nimed? Me ei tea. Kuid äkki taipame seda, et see on suurim, mida inimlaps igatseda võib. Kõik muu on selle kõrval tühine.
Me kõik seisame kord selle suure valge trooni ja troonil istuja ees. Ja raamatud avatakse. Ja raamatutes on nimed – vähemalt ühes neist ka meie nimed ja nime kõrvale on kirjutatud kõik meie teod. Kas tõesti kõik? Küllap need halvad teod ja need hea tegematajätmised, mille eest oleme palunud andestust inimestelt ja Jumalalt on troonilistuja kustutanud. Vaid siis on meil lootust. Eluraamatusse jõudmine on troonilistuja arm ja halastus. Pole ühtegi tegu, millega saame me ise oma nime sellesse raamatusse kirjutada. Troonil istuja saab, sest Tema on rippunud ristil ja seal kandnud meie kõikide süü, valanud oma vere, selleks, et saaks eluraamatusse kirjutada ka ekslike inimeste nimesid. Jumal igatseb inimest – oma näo järele loodut sellesse imelisse igavikku, mille ta loob siis, kui tuleb aeg kõige selle siinse kadumiseks – kui selle maailma aeg saab täis.
Kui Jumal on sellele maailmale andnud 12 tundi, siis on praegu kell kaks öösel. Umbes nii ütles kord valgete juustega tark, armastav vana mees – teoloog Evald Saag. Elame armuajas. Jumal on andnud aega juurde, sest ta igatseb inimlapsi, oma näo järele looduid – ka Sind ja mind oma uude, igavestielavasse imelisse loodusse.
Ja äkki ma vaatasin hämmastusest suurte silmadega aujärge ja Teda, kes sellel istub. Õhk sai läbipaistvamaks kui tavaliselt. Nagu hilissügise päikesekiired keset seda, mis pime ja kole.
Ma nägin neid tuttavaid nägusid, kõiki neid, kelle nimesid olin kord surmakuulutustest läbi aastate näinud. Kõik need, kellele oli soovitud: „Puhka rahus!“ Neid oli kõikjal. Ja kõik oli teistsugune. Isegi meri ei olnud enam üleni hall ja mittemidagiütlev. Sealt tuli suurel hulgal inimesi. Neid tuli nii palju, tuli merest ja maast ja ma tundsin hirmu ja imestust. Ilmselt nad ei puhka enam rahus. Puhkamise aeg on möödas. Vaatame palgest palgesse. Püüdsin end nende tulijate eest varjata. Kõik oli kuidagi väga suur ja eriliselt teistsugune. Kartsin, kuna ma ei ole harjunud kosmiliste draamadega.
Ja kusagil oli näha uut taevast ja maad. Seegi hirmutas, sest mina olin harjunud kõige vanaga. Need uued taevad ja see uus maa olid nii säravad, kirkad ja puhtad.
Inimeste hulk muudkui kasvas. Valgus oli nii intensiivne, et silmadel hakkas valus. Peitsin oma nägu maast leitud roosikimbuga. Miks küll inimesed viskavad roosikimpe igale poole? Närtsinuid, pudenevaid roose – aga ikka midagi, millega varjata oma nägu.
Ja valgus! See kummaline kirgas valgus. Siis selgus. Troonilistujal oli peas kroon. Ja kõik need kalliskivid tema kroonis: teemandid, rubiinid, safiirid, ametüstid, ka mõni karneool – need särasidki selles õhtuhämaruses.
Ja siis ta ütles: Vaata, ma teen kõik uueks! Ja selle uuega pean minagi ära harjuma, kui ma sellesse sobin. Tundsin äkki, et ei vaja enam seda närtsinud roosikimpu. Mu otsaesisel on troonil istuja märk – ristimärk. Ma ei pea seda Tema eest varjama. Ma pole seda ju ka inimeste eest varjata püüdnud.
Ta ütles: Vaata, ma teen kõik uueks! Ja siis juhtus midagi veel: roosikimp ärkas ellu! Ta tegi ka selle uueks! Ja siin ma seisan selle kimbuga ja vaatan uudishimuga, mis saab edasi. Ma ei karda enam isegi siis, kui tunnen, et troonil istuja vaatab mind ja tunneb mu ära. Loodan nii väga, et eluraamatusse vaadates Ta ütleb ka mulle, et mu nimi ja mu armsate nimed pole sealt kustunud.
Ma tunnen, kui väga ma igatsen seda uut – seda täiesti uut!
