Nüüd ongi Tallinna Jaani koguduse uue juhatusega liitunud ilmikutele tutvustusring peale tehtud, omad jutud on rääkinud juhatuse esimees RAUL BACHMANN ja aseesimees HEIKI NEEME, allpool saame tuttavaks juhatuse liikme AIRE VAHESAAREGA.
Kuidas sa jõudsid Tallinna Jaani kogudusse? Õpetaja Jaan Tammsalu on sinust rääkides ikka armastanud meenutada, kuidas sa kohe leeri lõpus olid teatanud, et sinust nüüd enam siin koguduses lahti ei saa.
„Siia kirikusse tõi mind minu ema surm 2016. aastal. Mul oli dilemma ja ma ei teadnud, mida teha: ilmalikku matust talle ei tahtnud, aga samas ma ei teadnud Tallinnas mitte ühtegi vaimulikku, kuna polnud seotud ühegi kogudusega. Hakkasin mõtlema, kuhu ja kelle poole võiks pöörduda. Tuli meelde, et Tallinnas on ju Jaan Tammsalu, kes on Viljandi praostina olnud onu Vello ülemus. Võtsin Jaani kiriku kodulehelt numbri ja helistasin talle.
Põhimõtteliselt oli mul Jaan Tammsalule vaja öelda vaid kaks lauset: kes ma olen ja mis mul juhtus. Kõige raskemal hetkel minu elus sain ma ootamatult palju tuge ja toetust. See oli väga ilus ja südamlik matus, mille ta mu emale tegi.
Siis ma otsustasin, et nii, nüüd on aeg käes. Ma olin ammu mõelnud, et ma tahan olla seotud mõne kogudusega, ma tahan anda kõik endast oleneva, mis on minu võimete ja oskuste piirides. Sain aru, et nüüd ma olen sattunud õigesse kohta. Ma ei olnud ristitud ega leeritatud. Tulin järgmisele leerikursusele ja tegin selle läbi. Kõik, mis ma siit sain, oli niivõrd suurepärane ja ületas kõiki ootusi. Siis ma mingil hetkel vist ütlesingi Jaan Tammsalule need kuulsad sõnad, mida ta iial ei unusta, et ega kogudus minust siin enam lahti ei saa, sest mulle siin meeldib ja ma olen otsustanud, et annan kogu oma jõu, energia ja oskused, et Jaani kogudusel oleks parem. Niipalju, kui asi vähegi minust sõltub, teen ma kõik, mida saan.“
Nimetasid oma onu Vellot – legendaarset vaimulikku Vello Salumit. Räägi pisut neist peresidemetest.
„Luteri kirikuga olen ma seotud olnud tänu oma onule, ema vennale Vello Salumile, kes oli kuulus ja natuke ekstsentriline tüüp, sõna otseses mõttes sünnist saadik. Ambla ajal olin veel liiga pisike, seda ma ei mäleta. Järgnes Järva-Madise, kust pärinevad minu esimesed mälestused seoses kirikuga. Teadvustasin omale, et mu onu oli nõukogude ajal ääretult eksootilise elukutse esindaja, tema ümber liikus väga palju kirjut rahvast.
Mu ema ja onu Vello olid väga-väga lähedased. Neid lahutas ääretult väike vanusevahe, ainult aasta ja üks kuu. Nad on üles kasvanud peaaegu kaksikutena. Sõjaajal, kui olid rasked ajad, läksid vanemad lapsed kuhugi sugulaste juurde, aga nemad jäeti alati kokku. Tänu sellele nad olid elu lõpuni hästi lähedased. Seepärast me käisime onu Vellol alati hästi palju külas.
Minu jaoks oli tegemist muidugi ääretult huvitava onuga ja tema juures oli väga põnev lapsepõlve mängumaa. Lisaks kõigele oli tal väga palju huvitavaid raamatuid. Näiteks Jean Eiffeli „Maailma ja inimese loomine“. Mina vaatasin seda hea meelega. See oli natuke pilav, aga lapse jaoks väga põnev, kuna koomikseid liikus sel ajal üldse väga vähe.
Kas igapäevaselt elasid sa sel ajal Tallinnas?
Mina olen sündinud, kasvanud Tallinnas, elanud ei ole ma kusagil mujal, sest minu isa oli Tallinnast pärit. Minu isa oli Lembit Vahesaar, rahvusvaheline malekohtunik ja väliskommentaator. Isa oli Tallinna Pedagoogilise Instituudi lõpetanud ja ema Tartu Ülikooli matemaatik. Nad tutvusid suunamisel, nagu vanasti saadeti noored kolmeks aastaks kuhugi tööle. Pärast seda tulid nad Tallinnasse elama ja mina sündisin siin. Õdesid-vendi mul ei ole. Elasime Lillekülas, käisin kunagise 46. Keskkooli kunstiklassis.
Kas niisuguse isa tütreks olek tähendas seda, et juba varasest lapsepõlvest peale oled sa olnud tugev maletaja?
Oi, nüüd ma pean üles tunnistama ... Käike ma tõepoolest tunnen, mu isa andis mulle endast parima ning lapsena ma mängisin malet, aga nüüd pole seda enam ammu teinud. Olen mõelnud, et äkki see tuleb minuni kord uuesti, nagu ka kirik tuli. Äkki käib ühel hetkel krõks, võtan mingi hea õpiku ette, tuletan selle asja omale meelde ja hakkan jälle mängima. Aga ma ei ole olnud mingi hea mängija, ma sain ka oma ema käest males pidevalt haledalt pähe, isast rääkimata.
Kuid seda, mis on male, mis inimesed malemaailmas liiguvad ja mida kõik see endast kujutab, ma muidugi tean. Papa jõudis mul maailma mõistes malekohtunikuna absoluutsesse tippu – kas või Karpovi ja Kasparovi matšidel.
Mis sind praegu huvitab?
Lapsepõlvest peale, sellest hetkest alates, kui ma lugema õppisin, olen ma olnud kirglik raamatute lugeja. Andke kõik ette! See janu oli tohutu. Õnneks kasvasin eesti filoloogist isa kodus, meil oli hästi suur raamatukogu. Sõna otseses mõttes võtsin kõik järjest läbi, nt Šolohhovi „Vaikset Doni“ lugesin ma neljandas klassis. Kõik lasteraamatud olid ammu enne seda läbi loetud, tassisin raamatukogust nii palju, kui kotti jaksasin järel vedada.
See on mul siiamaani küljes, raamatute lugemisest ei saa üle ega ümber. Praegu ma olen küll läinud kergema asja peale, loen kriminulle. Nordic noir žanrina on ääretult köitev.
Armastan ka ooperit, klassikalist muusikat ja head draamateatrit, külastan tihti kunstinäitusi. Ma olen väga suur klassikalise balleti austaja. Mulle meeldib Hatšaturjani muusika, tema „Spartacus“ on ballettidest üks mu suuremaid lemmikuid. Ega Prokofjevist saa ka kaugele minna, sest tema „Romeo ja Julia“ ... kuulad seda ja sipelgad jooksevad üle selja! Sugugi ei saa ka Tšaikovskist mööda, midagi ei ole parata – on küll ära leierdatud, aga hakkab kõlama esimene klaverikontsert ja ikka vaimustab. Muidugi ka tema balletid.
Kui Estonias tuli välja Marina Kesleri „Anna Karenina“, siis ma lugesin uuesti läbi ka Tolstoi „Anna Karenina“ – täiskasvanud naisena. Ma sain sealt hoopis teistsuguse elamuse kui omal ajal. Pisut küll nutsin ka nüüd, aga samas see ikka on hullult šovinistlik teos. Ma olen väga tänulik, et meie ühiskond on jõudnud nii kaugele, et naistel on ka muud varianti, ei pea tingimata jõkke või rongi alla minema.
Kuigi see on romantiline ka ...
See on romantiline ainult kõrvalseisjaile, asjaosalistele see siiski nii romantiline vist ei ole! Ma tõesti loodan, et need ajad on igavesti möödas ega tule enam kunagi tagasi. Praegu üritatakse idealiseerida vanu aegu, et „kui oli niimoodi, siis ...“. Nojah, kord oli majas, naised püsisid ilusti pliidi ja rusika vahel ning ju siis olid kõik õnnelikud ... Siiski kahtlen väga, kas tänapäeva tingimustes mehed kujutaksid ette, et kogu pere heaolu sõltub 100% ainult nendest ...
Mis tööga sa täiskasvanuna oled tegelenud?
Üle 20 aasta töötasin ma turismivaldkonnas ja mulle väga meeldis see. Kuni tuli Covid ja kõik katkes. Alustasin laevafirmas Silja Line. Edasi läksin reisibüroosse ja töötasin 14 aastat reisikorraldajana. See oli väga huvitav periood minu elus, mulle väga meeldis korraldada, marsruute kokku panna, lepinguid teha, busse organiseerida.
Oma oskusi kasutasin ma ka sellel sügisel meie koguduse heaks, kui tegime väikese väljasõidu Kolga ja Anija mõisa. See sai väga positiivset tagasisidet, inimesed küsisid, kas ka järgmisel suvel on midagi sarnast plaanis – kui Jumal lubab, siis minugi poolest. Tellisin mõlemasse kohta ka professionaalsed giidid, et oleks tõesti huvitav.
Ise ma ei ole giid olnud, olen küll mõned korrad käinud kaasas reisisaatjana Venemaal, kuna siis, kui ma alustasin seda tööd, oli bürokraatia nii hull, tuli täita palju pabereid ja siis tegin seda seal. Vahel olen mõelnud, et äkki ma oleksin võinud ka giidiks õppida – aga siis oli töötempo selline, et ei tundnud selle järele vajadust ega jätkunud ka aega.
Minu tugevus on kõikvõimalik administratiivne pool: organiseerimised, lepingud, hinnad, kokkulepped, arved jm.
Mis su lemmiksihtpunkt on turismimaana?
Mulle väga meeldis Venemaa. Ma räägin vene keelt päris hästi, lapsest saadik on olnud huvi. Käisin Niitväljal ratsutamistrennis, seal oli üks vene grupp, suhtlesin nende tüdrukutega ja mingil ajal oli mul ka vene treener. Nii et kuidagi see huvi tekkis ja on aina edasi arenenud. Siis ma ka ise juba jälgisin, et see keeleoskus ei kaoks. Mingil hetkel avastasin, et see on mul valuuta – enam ei olegi nii palju neid eestlasi, kes on võimelised ka vene keeles oma igapäevatööd tegema. Minu praegusel tööl ma pool ajast räägin vene keeles.
Mis juhtus koroonaajal ja kuidas su elu edasi hakkas kulgema?
Koroonaajal koondati mind esimest korda elus. Mõtlesin, mis nüüd edasi saab. Olin kogu oma elu üles ehitanud turismile: koolitused ja sotsiaalne kapital ehk inimsuhted. Kõik see läks nulli. Need inimesed, keda laevafirmades ja hotellides olin teadnud ja tundnud, koondati, kohad pandi kinni, enam ei olnud midagi.
Mida võiks proovida? Mis võiks olla selline töö, mis poleks mõjutatav maailma sündmustest? Mõtlesin, et üks selline asi, mida võiks proovida, on e-kaubandus. Seda läheb vaja, inimesed järjest enam hakkavad seda tarbima – ka vanainimesed juba kasutavad seda.
Samal päeval, kui mind koondati, lappasin töökuulutusi. Esimene firma, millega ühendust võtsin, kohe tahtis mind, nii et järgmisest nädalast läksingi tööle. Töötan siiamaani ühes Tallinna e-kaupluses ja juhin seal klienditeenindust, olen ühe vahetuse juht.
Millega sa koguduses varem oled tegelenud? Kuidas sa nüüd juhatusse jõudsid?
Kui ma tulin leeri, siis esimesena pakuti mulle kohe võimalust osaleda kohvilaua toimkonnas. Ma olen kasvanud kogudusse sisse sellega, et ma tulin ja hakkasin siin endale tekitama inimsuhteid. Kohvilaud toimis meil kenasti kuni Covidini. Nüüd neid inimesi enam ei saa sel moel kokku Osa on vahepeal jäänud kogudusele võõraks ja osa lihtsalt ei saa enam tervise tõttu või mõnel muul põhjusel sellises töös osaleda. Aga jah, kõik algas kohvilauast.
Siis oli koguduse juubeliaasta. Nii palju oli neid töid, kuhu värvati vabatahtlikke: küll me käisime vanureid läbi, tegime pidusid jm. Mul oli õnn kohe kergesti sulanduda koguduse tegemistesse, kuna nii palju oli töid, mida teha. Kui sa juba oled sõrme andnud, siis hakkad tundma inimesi ja inimesed hakkavad tundma sind. See on kuidagi läinud samm sammu haaval, ma olen aina rohkem kasvanud selle koguduse sisse.
Olen aina rohkem saanud rakendust ja ju siis ka õigustanud usaldust. Kuna ma olin aktivist, siis ühel hetkel tegi Jaan Tammsalu ettepaneku kandideerida nõukokku. Valimistel õnnestus mul see pisike häälesaak kätte saada ja olingi nõukogus, tegelesin siis nende asjadega.
Nüüd tehti ettepanek kandideerida juhatusse. Mõeldud-tehtud, nagu öeldakse. Mis tööpõld ette antakse, sellega tegelengi.
Kui praegu oleks vaja koguduses notari juurde minna, kas sinna läheksid siis sina?
Mina olen juhatuse lihtliige ja mul ei ole selliseid õigusi. Pigem olen ma praegu toetav ja konsulteeriv jõud.
Mis sa arvad, kuidas te uue juhatusega praegustest keerulistest aegadest läbi saate?
Praegune juhatus on tõesti alles üsna alguses, aga siin on hästi tublid ja aktiivsed juhatuse esimees ja aseesimees, kellel tundub jõudu ja energiat jätkuvat. Vahel ma mõne koha pealt võib-olla isegi hoiaksin neid veidi sabast kinni, näen endal väikest tasakaalustavat ülesannet.
Me oleme küll täisõiguslik, aga siiski erakorraline juhatus. Kuna suured muutused on tulemas, siis me ei pääse üle ega ümber uue õpetaja valimistest. Ühest õpetajast nii suure koguse peale ei jätku, kaks õpetajat on absoluutne miinimum.
Praegu tuleb eelkõige tegeleda kahe asjaga. Esiteks et saaks eelarved jms ots otsaga kokku. Hetkeseisuga hullu ei ole midagi, aga parem võib alati saada. Mis puudutab õpetaja valimisi, siis vakants on välja kuulutatud. Nüüd hakkame ootama kandidaate. Elu läheb põnevaks. Mingit pikka pidu me neile ei andnud, see, et kandidaate saab esitada 31. detsembrini, on täiesti piisav, sest eks aega mõtelda on kõigil soovijail olnud juba palju, vakantsi väljakuulutamine ei tulnud kellelegi üllatusena.
Paljugi sõltub uuest õpetajast, aga mis sulle endale tundub – milliste arengusuundadega tasuks koguduses nüüd kõige rohkem tegeleda? Meile on korras kirik nagu hõbekandikul kuldmunake kätte antud ja nüüd tuleb siin edasi elada ...
Üks asi, millesse tasub panustada, on lastetöö. Kui laps tuuakse korra kirikusse ning ta saab oma kogemused ja oskused siit kätte, siis ta ei pea kohe kiriku juurde jääma, võib-olla ta kaob mõneks ajaks siit – mis ongi loomulik osa elust, 20–30-aastastel on enamasti aktiivne seltsi- ja pereelu, laste kasvatamise aeg, kuid siis, kui tekivad raskemad momendid, nad teavad, kuhu tulla, teavad ka seda, et nad on kirikusse alati oodatud. Kuid selle teadmise vundament antakse lapsena. Kui on hea ja tugev pühapäevakool ja kiriklik lastetöö, siis saavad inimesed omale ellu kaasa sellise õlekõrre, mida vajadusel on võimalik alati kasutada.
Ka praegu on meil tugevaid tegijaid selles, pühapäevakoolitöö koordinaator Terje Rool on väga hea oma ala spetsialist ja ta suhtub asjasse positiivse fanatismiga. Ta armastab oma tööd.
Vanemad ja vanavanemad võiksid rohkem usaldada meid, usaldada oma lapsi siia. Tooge nad siia!
Nii et esimene asi on panustada lastetöösse. Teine on see, et meil on palju eakaid. Oleks hea, kui meil õnnestuks leida inimene, kes oskaks, suudaks ja tahaks diakooniatööd siin teha. Eelmised tegijad jäid juba vanaks ja nüüd oleks uusi vaja. Eks sellised asjad kõige paremini toimivad n-ö klubilise tegevuse võtmes. Mööda kodusid me tänapäeval ei marsi, võõraste inimeste ukse taga kraapimas ei käi – seda ei tee enam isegi Jehoova tunnistajad, vaid on stendide peale üle läinud. On küll need inimesed, kes enam ei jaksa ega saa tervise ja vanuse tõttu kirikusse tulla, aga reeglina on neil säilinud mingid sidemed koguduse liikmetega.
Sina tead meie vanade kohta päris palju. Räägi, mida sa viimastel aastatel oled koguduses selles valdkonnas teinud.
Olen tegelenud nende eakate nimekirjaga, kes lähevad Vikerraadiosse õnnitlustele. Ma olen võtnud selle asja natuke tõsisemalt ette. Võtsime vastu otsuse, et õnnitleme ainult neid, kel on olnud mingisugunegi kontakt kogudusega pärast 1. juulit 2010. See on see imeline kuupäev, pärast mida on rahvastikuregistrist võimalik surmafakt välja võtta. Seega õnnitleme nüüd ainult neid inimesi, kel on olnud viimase u 15 aasta jooksul kontakt kogudusega, ja teiseks on nad elus. Teine asi: see ei ole ikka õige koguduse liige, kes on siin kunagi 1990. või 1991. aastal leeris käinud ja siis kadunud. Osa neist pole iial isegi liikmeannetust teinud. Need on täiesti kadunud inimesed, nad ei mäletagi, et on Jaani kogudusse kunagi kuulunud.
Mida sa üle kõige soovid praegu Tallinna Jaani kogudusele?
Soovin kogudusele, et me kõik ajaksime ühistes huvides ühte asja ja kõnniksime ühte sammu, läheksime ühte teed – sellist, mis oleks koguduse ja siin olevate inimeste parimates huvides. Soovin, et me leiaksime jälle selle ühisosa, mis meid kõiki kokku toob, ja läheme sellega helgema tuleviku poole. Ma loodan, et seejuures on ka minust abi tasakaalustajana, loodan väga, et kõik püsib balansis.
(Foto: Tarmo Tilsen)
