Koguduse lood

Saame tuttavaks: Tallinna Jaani koguduse juhatuse aseesimees Heiki Neeme

Heiki Neeme

Väike mosaiik Heiki Neemest läbi ta enda silmade ja suu:

Tuli meheks saada

„1991. aastal mind ristiti ja leeritati Tallinna Jaani koguduses. See oli huvitav aasta: lõpetasin tehnikumi, sain juhiloa ja ka leeritati. Lapsepõlv lõppes, tuli meheks saada. Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikumi aeg oli tihe ja põnev (sama kooli on lõpetanud ka õpetaja Jaan Tammsalu), ülikool tundus pärast seda hoopis lahjem ja lõpetamata see mul viimaks jäigi. Ma olen rohkem praktik, mitte teoreetik. Elu ongi näidanud, et ma teen rohkem kätega ja viin mõistuse nende asjadega kokku.

Mu usuelu on tugevasti mõjutanud mõlemad vanaemad ja kirikus olen ma käinud eluaeg. Mu isapoolne vanaema kuulus Nõmme Rahu kogudusse, maksis sinna liikmeannetust. Seal kirikus siis käisimegi. Mäletan lumist aega, kui seal väikese poisina olin, ja kiriku valgust. Jõuluajal oli see kirik inimesi puupüsti täis.

Suvistel koolivaheaegadel maal emapoolse vanaema juures kuulsin temalt palju Piiblis kirja pandud lugusid, kuigi ei mäleta, et oleksin tal Piiblit kunagi käes näinud. Vanaema rääkis ka sõjaeelse vabariigi ajast lugusid, mis on väga palju minu mõttemaailma kujundanud. Eriti oluliseks pean ka „ridade vahelt lugemise oskust“, mida temalt õppisin.

Kui ma suuremaks kasvasin, tõi isapoolne vanaema mu Jaani kirikusse. Siin olid õpetajad Toomas Paul ja Jüri Vallsalu. Arne Hiob tuli natuke hiljem, teda ma oma leeriajast ei tea. Pühapäeviti ma küll jäin ka pärast leeri mingiks ajaks kirikus käima, aga ma ei olnud kohal täispikka teenistust, vaid istusin kiriku lääneküljes viimases pingis ja kuulasin jutlusi, vaatasin aknast välja ja mõtlesin, mida õpetajal siis seekord on öelda ja kuidas seda elus kasutada. Veerand või poole tunni pärast kadusin välja.

Pärast ristimist ja leeritamist ma jäin siia üksi elama, mu ema läks välismaale. Ta oli küll alati olemas ja toeks, aga ikkagi tähendas see seda, et hakkasin siis oma elu elama, hakkasin ka võitlema enda eest. Pühapäevased kirikuskäimised hakkasid paratamatult harvemaks jääma – kõik ju sujus ümberringi.“

 

Suhtlus Jumalaga

„Esimest korda suhtlesin ma Jumalaga tehnikumis – tegin Temaga kokkuleppe, et kui tehnikumi lõpetan ja kõik läheb hästi, siis ma pean ka ise kirikusse jõudma. Võib-olla see ongi peamine põhjus, miks ma ka praegu siin olen.

Tänane suhtlus Jumalaga on teistsugune, igapäevane ja alaline. Mõne aasta eest käis meie kogudusega lähemalt tutvumas peapiiskop Urmas Viilma. Ta ütles siis, et Jumalaga võib suhelda igal hetkel, käid sa siis parajasti tänaval, istud kohvikus või oled autoroolis. Niimoodi ma seda võtsingi. Kuni Pilistvere koguduse toonane vaimulik Hermann Kalmus mulle vastu vaidles: „Kuule, mees, vaevalt et ta päris niimoodi ütles, sest autoroolis ei ole võimalik Jumalaga suhelda.“ Kuid jään ikkagi enda juurde. Ma natuke lausa häbenen seda, kuidas ma Jumalaga suhtlen. Loomulikult olen ma ka autoroolis olles Jumalaga kõnelnud, kui näen hetke, kus vajan toetust või on tarvis midagi omalt poolt Talle edasi anda. See suhtlus ei käi nii, et istun ja mõtlen sõnu, vaid pigem telepaatiliselt, ilma sõnadeta.“

 

Kodune palveelu

„Enne sööki me kodus ei laula palvet, vaid isa ütleb söögipalve. Ehk ma ise ütlen igal hommikul, lõunal ja õhtul, alati, kui pere on koos: „Me Isa, kes Sa oled meie ümber, palun õnnista meie leiba.“ Kui ma tunnen, et mul on mingi sõna või mõte edasi öelda kas siis lastele eksamite puhul või naisele päeva puhul, kui on ilus ilm, siis ma räägin sinna juurde midagi mõne lausega. Aga see ei ole jutlus ega mõtisklus, vaid pigem kokkuvõtlik lähenemine.

Igal hommikul kõlavad meie peres alati ka „Vaimulikest loosungitest“ laused. Niimoodi me oleme teinud päevast päeva, aastast aastasse. See hoiab mind igal hetkel otseühenduses Kõigeväelisega.“

 

„Mind võeti naela otsa“

„Ma ei saa öelda, et ma olen kogu aeg olnud Jumalaga ühenduses. Kuid nüüd on hea – kui tulen kirikusse, siis tunnetan seda lähedalolekut eriti hästi.

Kümmekond aastat tagasi hakkasin käima hardushetkedel. Mul oli töö juures hästi intensiivne ja väga raske periood, olin jõudnud murdumise piiri peale. Mida ma kirikus siis tegin? Õppisin ajaga suhtlemise ära. See oli väga huvitav tähelepanek. Sel ajal ei olnud meil kirikus uusi aknaid, mis müra summutavad. Siis ma lihtsalt istusin kirikus, pahatihti ei kuulanudki, mida õpetaja räägib, ja lasin kõigel ümberringi minna. Ma sain aru, et aeg minu jaoks sel hetkel seisab. Kõik muu mu ümber liigub, aga ma olen kohapeal. Valgustav kogemus. Siis ma hakkasingi siin rohkem käima ja tõesti sain hingerahu. Ma püsisin püsti.

Seitsme aasta eest tuli laste ristimine. See oli kevadine päev. Jaan ristis lapsed ja pärast oli lõunasaali all keldrisaalis kohvilaud. Seal olid ka õpetaja ja Raul (Raul Bachmann, nüüdne Tallinna Jaani koguduse juhatuse esimees – toim.), kuna tema on mu laste ristiisa. Siis tegi Raul ettepaneku, kas ma torni tahaksin minna. Loomulikult ma tahtsin, sest ei olnud kirikutornis varem käinud.

Läksime sisse esimesest uksest, mis viib torni. Vaatasime sealt katusepealset – tore. Mul oli seljas elu kõige parem triiksärk, kergelt roosakas ja sametine, pehme. Kui ma tulin sealt välja, siis ma jäin naela taha, tõmbasin krõksti! särgi katki. Sel hetkel ma sain esimest korda elus tõsiselt aru, et see on märk millestki. Sealt alates ma olen püüdnud seda märki mõtestada enda jaoks: mind võeti kirikus naela otsa. Ja niimoodi ma siin nüüd toimetangi. Mina olen sellest kindlasti võitnud, mu lähikond samuti. Aga jah – olge natuke ettevaatlikud nende millegi külge kinnijäämistega!

Tuleviku mõttes ma ei muretse mitte millegi pärast, me oleme Jumala kätes, Tema kaitse all. Minu võimuses ei ole hirmu tunda. Pigem ma tunnen iga päev rõõmu – nagu siin praegugi, et ma saan kellelegi rääkida oma lugusid ja need lähevad kuulajale korda. See teeb ainult rõõmu.“

 

Teine märk

„Mul oli seljaga probleeme, juba nädal aega olin kuidagi viltu. Ühel hommikul käisin hambaid pesemas ja pärast seda läksin voodisse tagasi, kuna olin töölt koju tulnud mõttega, et ma natuke puhkan oma keha, mis oli seljavaluga pihta saanud.

Oli kevadepoolne aeg ja taevasse tuli äikesepilv, kõik läks tumedaks ja müristamine kaugel käis. Ühel hetkel müristas ja sealt edasi mul kadus kõik, ma teadsin, et ma ei saa enda kehas enam mitte midagi liigutada. Õnneks olin voodis. Telefon lebas voodi kõrval põrandal, aga selleni ma ei ulatunud, sest liigutada ma ei saanud, see oli nii valus. Ainus, mida sain teha – sain natuke hingata ja silmi liigutada. Sedasi viibisin ma seal päris pikka aega. Aga ma ei hakanud midagi halba mõtlema, ainuke mõte oli, et saaks ma telefoni kätte, et oma naisele helistada. See oli kõik, mida ma tahtsin saada.

Viimaks hakkasin end tasakesi keerutama ja lõpuks ma maha prantsatasingi. Telefoni sain kätte. Minu jaoks oli sinnani kulunud terve igavik, ma ei oska siin aja kohta midagi öelda. Kui ma mõne kirikuõpetajaga hiljem sellest rääkisin ja mult küsiti, kas mul tekkis tunne, et Jumal on minust hästi kaugel, siis see pani mind imestama ja mõtlema. Aga ma tundsin seal tookord, et mul on niivõrd palju veel teha ja anda maailmale ja et selleks ma siin olen. Ma pean saama püsti ja ma saangi püsti, et kõike seda tegema hakata. See sõnum oli mul sel hetkel.“

 

Jumala teed on ettearvamatud

„Reedeste kiriku koristajatega, kelle juures ma ikka käin, on meil palvehetked altari ees. Neid pidas õpetaja Arne Hiob. Kuna hetkel ei ole teda meie kirikus, ta on lahkunud õpetajaametist, siis nüüd pean neid palvusi mina. Ma alati imetlen neid hetki, mis siis proovikiviks antakse – et saan end nende abil jälle paremaks inimeseks muuta.

Jumala teed on ettearvamatud. Ma olen oodanud inimest, kes võiks mulle kõike seda rohkem õpetada. Selle tõttu olen ma ka Toomas Pauliga otsinud kontakti. Kuna nüüd tuli ka juhatus kokku panna, siis ma tõesti olen talle helistanud ja küsinud nõu ja jõudu, käisin ka ta juures haiglas. Kuna ta pole kordagi hakanud mind parandama või laitma, siis ... äkki ma ei teegi kõike valesti.“

 

Vältimatu vaheküsimus: millal sa Usuteaduse Instituuti õppima lähed?

„Selle peale ei ole ühte lauset. Ma natukene kahetsen, et ma juba ei ole sinna läinud. Üks luterlasest kirikuõpetaja ütles kunagi, et ehk ma ei peakski sinna minema ... Täna ma mõtlen selle peale positsioonis, kus ma olen, ja ma olen kuidagi VEEL lähemal altarile. Vaadates neid kahte märki, millest eespool rääkisin, siis kolmas märk minu jaoks ehk oleks tõesti see, kui jõuaksingi sinna.“

 

Juhatusse jõudmise vastuoluline rada

„Kui Jaan mind nõukokku kutsus, siis oli mu ainus tingimus, et minu koht piirdubki sealsega. Tõstan kätt juhatuse otsuste peale, ütlen jaa või ei või olen erapooletu. See oli sellepärast, et teadsin, et ma juhatusse kohe kindlasti mitte ei kandideeri, isegi siis mitte, kui mind palutakse. Ma tahan olla kirikus omade keskel, tegutseda rohujuure tasandil. Nii et nõukogusse ehk natuke kõrgemale tulek oli selle mõttega juba natuke vastuolus.

Juhtus ometi see, et ma olen juhatuses. Kui saime meilipostkasti eelmise juhatuse kirja, et nad astuvad tagasi, siis helistas mulle Raul. Selle päeva lasime mööda, aga järgmisel saime kokku ja hakkasime arutama, mis saab edasi. Mingil hetkel arutasime läbi, kas meie võiksime olla need inimesed, kes juhatuses midagi korda saadavad ja teevad. Jõudsime järeldusele, et meie pole selleks ikka õiged mehed, kuna meil on nõukogus palju võimekamaid inimesi olemas.

Mõne päeva pärast mõtlesime, et helistame Evele ja küsime, kuidas tal läheb. Tulimegi kirikusse sel reedel, saime Evega kokku ja tema teatas, et oli nagunii plaaninud meile helistama hakata, kas me oleksime valmis juhatust kokku panema. Me vaatasime Rauliga teineteisele otsa, suud lahti, ega osanudki kohe eriti midagi öelda. Lõpuks saime aru, et ehk me peaksimegi oma nõuetest tagasi tulema ja siiski hakkama kirikuga tegelema. Sest tundub, et selleks me oleme ette valmistatud ja võtame selle koorma oma kanda.“

 

Jutuajamised „reedestega“

„Ma imetlen inimesi, kes tõesti igal reedel tulevad kirikusse tööd tegema, seda koristama – olen nüüd seitse aastat käinud nende juures. Võrratu kamp. Nad tulevad rõõmuga. Kui töö kestab umbes kaks tundi, siis julgen arvata, et mingi veerand tundi kulub kindlasti ka suhtluse peale, me räägime, kuidas on läinud, kuidas pere elab, kas lapsed on terved. Kuigi me teame, et tegelikult meid ootab ka kohvilaud pärast.

Reedestega me oleme nüüd palju rääkinud ka sellest, kuidas õpetaja valimised võiksid minna ja mida saavad nemad teha, et nad ei tunneks ennast kõrvalejäetuna või sedasi, et kirikuasju otsustab vaid kitsas ringkond. Nad mõtlevad, räägivad. Sealt kaudu ma olen õppinud ära, et inimestega tulebki hästi palju rääkida. Kuni selle ajani ma üldse ei teadnud inimestest lähemalt midagi. Räägin ka nüüd oma käimasolevatest projektidest nendega, sest mu ümber on seal nii palju inimesi, kellega ma saan sinasõbrana rääkida. Reedeste osa on hea: näitasin neile nüüd plaanitavat kaardiannetuste projektigi.“

 

Räägi inimestega!

„Juhatuses me olemegi võtnud suuna rohkem rääkida. Meile tundub Rauliga, et juhatus ja nõukogu omavahel siiani väga palju ei suhelnud. Meie eesmärk oli nüüd kõigi nõukogu liikmetega kokku saada, küsime, mida nad arvavad asjadest, mis suunas peaks kirik minema ning mis on nende meelest hästi ja mis valesti. Läbi juhatuse ja nõukogu käibki nende hääle kuulamine. Sõnum, mida ma neile edasi ütlen, on: teie mõelge, millist õpetajat te tahate. Esitage meile need küsimused ja küll meie sellest küsimuste hulgast paneme siis kokku need, mida nõukogus hakkame õpetajakandidaatidele esitama.

Juhatuses ma tunnen täna enda jaoks eelisseisu, et ma olen info juures, ma saan kohe edasi rääkida seda, mida inimesed vajavad või mis suunas kirik läheb. Teadmatus on inimestel kõige hullem. Jaani kirikus suheldakse liiga vähe. Me peame seda tegema avalikumaks.

Rahaline seis ei ole meil kirikus väga hea ega jätkusuutlik. Aga viimasel jutuajamisel reedestega ma tundsin, et ka sellest on vaja rääkida. Kui on vaja raha, siis anna teada ja arutame läbi. See on läbi käinud ka nõukogu liikmetega rääkimistel. Kuid fakt on muidugi ka see, et me ei saa oma kiriku sees teha annetajaid rahast tühjaks sellel raskel perioodil.“

 

Jaani koguduse värvigamma

„Kui uus õpetaja tuleb, siis me saame suuna kätte. Peaõpetajast sõltub väga palju. Kolm-neli kuud läheb nii ruttu. Praegune juhatus on aastaks ajaks. Ka see läheb ruttu. Kuid kirikus käivad asjad aeglaselt, tempod lähevad siin kosmilise kiirusega alla. Kiriku ja firma juhtimised on natuke erinevad asjad ...

Täna ma vaatasin õpetajate selja taga istudes, kuidas päike paistab meie kirikusse sisse läbi suurte vitraažakende. Meile on ette heidetud, miks meil küll oli neid vaja. Ma julgen väita, et meil on neid tarvis. See värvide gamma, mis sealt sisse tuleb, see kajastabki meie kogudust ja inimeste vabadust mõelda, vaadata. Ma tõesti naudin seda. See on meie tugevus. “

*

Elukäik

Heiki Neeme on sündinud 1972. aastal Nõmmel Valdeku kandis. Kooliks sai 28. Kool, see oli spordikallakuga, suusatada väga meeldis. Elukoht oli selleks ajaks Rännaku puiesteel.

Koolitee jätkus 1. Keskkoolis ehk Gustav Adolfi Gümnaasiumis. Sealt läks ta Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikumi ja ka lõpetas selle. Paar aastat pärast seda oli paus. Siis tuli Tallinna Tehnikaülikooli ehituseriala, kuid see jäi lõpetamata – ehitustööd tuli samal ajal juba nii palju, et õppimiseks ei jäänud aega.

Praegu on Heiki Neemel mitu firmat, nt Hemertonis on põhitegevuseks kaubanduskeskuste siseviimistlus. „Enda jaoks ma olen nagu projektijuht. Sellel, millega ma tegelen, on nii lai ampluaa,“ jääb ta täpsema määratlusega natuke kimpu.

Heiki ja Liisi peres kasvab kaks last: nüüd detsembris 11-aastaseks saav poeg ja 17-aastane tütar. Pere Sikupilli taga asuva kodu näol on tegemist vanavanaisa ja vanaisa pärandi elushoidmisega. „Soovin uuesti särama lüüa üle saja aasta tagasi ehitatud puitmaja ja lisaks naabritelt üles ostetud analoogse kinnisvara,“ jagub Heikil töid-tegemisi kuhjaga.

(Foto: Tarmo Tilsen)

Kalender

E T K N R L P
2
5
8
9
12
13
15
16
19
20
22
23
26
27
29
30

EELK Tallinna Jaani kogudus

Vabaduse väljak 1, 10146 Tallinn
+372 644 6206
+372 5663 4624
tallinna.jaani@eelk.ee

Kantselei avatud:
T, N, R 10.00-16.00, K 10.00-18.00
Kinni riiklikel ja kiriklikel pühadel.

Välisviited

EELK

piibel net