Õpetaja Eve Kruus teatas kolmandal advendipühapäeval koguduse 156. aastapäeva jumalateenistusel, et kandideerib Tallinna Jaani koguduse peaõpetaja ametikohale. Küsisime, mis ajendas teda seda vastutust võtma sel meie koguduse jaoks nii raskel ja keerulisel ajal.
Miks Te kandideerite koguduse õpetajaks?
Selleks on päris mitu põhjust – nii objektiivseid kui subjektiivseid.
Kõigepealt see, et kuna ma olen terve oma kirikus oldud aja – nii koguduse liikmena kui ka oma vaimulikuna teenimise aja – olnud seotud Tallinna Jaani kogudusega, siis ma sooviksin, et ma ka lõpetaksin oma aja selles koguduses – ükskõik kas siis ajaliku surma läbi või töised suhted.
Ma leian, et see kogudus on mulle kõige südamelähedasem, ja ma sooviksin anda ka edaspidi oma panuse just selle koguduse edasiarengule.
On juhtunud nõnda, et koguduse õpetaja Jaan Tammsalu on lahkunud – õnneks küll mitte ajaliku surma läbi –, aga ta on olnud siin väga kaua ja on järginud koguduse traditsioone. Uue õpetaja puhul pole kindel, kas ta on neid valmis järgima. Igal kogudusel on natuke oma nägu ja Tallinna Jaani kogudusel on päris kõvasti oma nägu. Läbi aastate ja aastakümnete on ta hoidnud oma stiili – tagasihoidlikku luterlikku stiili. Jaani kogudus pole läinud kaasa selliste suurte väliste muudatustega, mis ei ole koguduse meelest kandnud küllalt tõsist sisu, et oleks vaja oma traditsioone muuta.
Ma tahaksin, et selle koguduse elu jätkuks niipalju kui võimalik iseenda moodi, nõnda kui see on olnud juba pikka aega. Aga samas on mul koguduse abiõpetajana mõnikord tulnud pähe mõte, et tahaks mõnda asja proovida teha ka natuke teistmoodi – mitte muuta põhimõtteliselt, vaid natukene kohendada – ja võib-olla proovida mõnda uut algatust. Miks ma ei ole seda varem teinud? Ega suud ole mul keegi kinni toppinud ega ole takistanud muudatusi tegemast, aga kuidagi on juhtunud nõnda, et viimased paarkümmend aastat on olnud kogu aeg mingid suuremad tegemised ja toimetamised koguduses, suured ehitamised ja ümberkorraldamised, mille ajal ma olen arvanud, et ei oleks mõistlik hakata proovima ega tegema midagi uut.
Nüüd võib öelda, et tõepoolest meil on olemas materiaalne baas, meil on koht, kus midagi teha, on korralik korras kirik. Need võimalused, mis meil on, lähiaastatel tõenäoliselt ei suurene. Nüüd on mul ka ettekujutus, mida oleks võimalik veel teha ja mida oleks võimalik ja äkki ka vajalik teha natuke teistmoodi.
Mida Te rõhutasite oma avalduses? Miks just Teie peaksite saama kandidaadiks, keda peapiiskop annab meie nõukogule vaagida ja valida?
Kandideerimisavaldus on väga napisõnaline: „Palun lubada mul kandideerida EELK Tallinna Jaani koguduse peaõpetaja ametikohale.“ Juurde läks CV ainult tähtsamate daatumitega oma elu- ja tööloos. Ma usun, et täpsemaid küsimusi hakkab mulle esitama koguduse nõukogu, kes otsustab, kas valida mind peaõpetajaks või mitte. Needsamad küsimused, mida nõukogu ilmselt hakkab esitama ka teistele kandidaatidele.
Kust Te võtsite julguse ja tahte kandideerida? On teada, et Jaani kogudus on kriisis ja mingit lusti ega lillepidu ei ole siin lähiaastatel oodata.
Mul ei ole selle koguduse käekäigust ükskõik. Ma olen selle koguduse liige. Ning punkt kaks: ma arvan, et kui mitte nüüd, siis millal ... Nende aastatega olen ma kogunud midagi, mida ilmselt ei ole ka kõige paremal kandidaadil, kes veel selle koguduse õpetaja ametisse pürgib. Usun, et need, kes on avalduse esitanud, on tõesti mõelnud oma kandideerimist tõsiselt ja et nad on tugevad kandidaadid.
Mul on kogemus ning inimesed tunnevad mind ja mina neid. Nad teavad, mida mult oodata ja mida oodata ei maksa ning nad hindavad mu võimeid ja võimalusi reaalselt.
Iseasi on ka see, et mul on jäänud emerituurini viis aastat ja tahaksin lõpetada oma teenistusliku karjääri hästi – nii, et ka ma ise sellest rõõmu tunneksin.
Kellega Te olete nõu pidanud, enne kui kandideerimisavalduse esitasite? Mida on soovitatud?
Mitmed inimesed on öelnud: „Kandideeri!“ Aga lähemalt ei ole ma rääkinud mitte kellegagi nendest soovitajatest. See on minu isiklik otsus.
Mis on tulevase Jaani koguduse peaõpetaja esmased ülesanded – need, millega tuleb kohe tegelema hakata?
Ülesanne number üks on majandus – nii kurb, kui seda ka öelda ei ole. Selleks, et kirik ja kogudus saaks tegutseda, on vaja majanduslikku baasi. See tähendab seda, et kirik oleks soe ja valge. Me peame hakkama mõtlema sellele, kust saada pidevalt sissetulekut, et see sedasi oleks. Kahjuks nii on.
Samal ajal tuleb hakata tegelema ka koguduse meeleoludega. Selge on see, et viimane pool aastat on olnud väga suur segadus. Inimestel on olnud erinevad ootused ja lootused. Uue õpetaja valimisega need kas täituvad või purunevad. Need, kellel need purunevad uue õpetajaga – ükskõik kes see ka valituks osutub –, hakkavad tõenäoliselt kaaluma, kas vahetada kogudust või mitte. Võib-olla on minu ülesanne siis, kui ma valituks osutun, inimesed maha rahustada. Minu sõnum neile on: ära minna jõuate alati, vaadake paar kuud, võib-olla ei maksa ära minna, sest elu läheb edasi.
Kui Teie saate peaõpetajaks, siis huvitab paljusid, milline hakkab olema jumalateenistuse kord meie kirikus. Kas alles jääb harjumuspärane liturgia?
Mina pean õigeks jätkata vana jumalateenistuse korraga. Uut jumalateenistuse korda pole veel isegi valminud ja see pole vastu võetud. Kui uus jumalateenistuse kord tuleb ja saab tõesti äärmiselt oluliseks, et seda osataks, siis minu variant, mida ma kavatsen hakata läbi viima, on see, et meie koguduse jumalateenistuse korraks jääb vana, kuid leerikoolis õpetame kõigile leerilastele paralleelselt selgeks ka uue jumalateenistuse korra ja tutvustame seda samamoodi ka kogudusele, nõnda et neid ei tabaks mõnda teise kogudusse jumalateenistusele sattudes ebameeldiv üllatus, vaid nad oleksid ka seal suutelised sellele kaasa elama. Ma ei näe mingit põhjust, miks inimene ei võiks tunda mõlemat jumalateenistuse korda. Oma kodukirikus on selline, nagu see praegu on, aga kui elu viib teise kirikusse või kogudusse, siis tunneks ta ka üleüldist korda, mis kehtib kõikjal.
Te olete luterliku kiriku arengut näinud väga lähedalt kolm aastakümmet. Mis on muutunud ja mis saab edasi?
Kõik muutub. Tõepoolest ka luterlik kirik on muutunud. Eeskätt seetõttu, et olud on muutunud. Inimesed, kes meie kirikusse tulevad, tulevad meie oma riigist, kus on olud väga muutunud. Me ei ela enam 1990-ndates, kus inimesed tunglesid kirikutesse. Nüüd me elame ajal, kus kirikusse tulevad pigem need inimesed, kes juba tõesti otsivad, kes ei tule siia moe pärast, need, kellel on millegipärast kirikut vaja. Tulevad küpsemad inimesed, kes teavad, mida nad teevad.
Kirikus, nii nagu ka teistes organisatsioonides, on muutunud juhtimisstiilid ja probleemid, millega tuleb tegeleda. Kui 1990-ndatel, kui ma kirikusse tulin, oli probleem, kuhu inimesed ära panna ja need tegevused mahutada, mida inimesed suure entusiasmiga tulid ja hakkasid tegema, siis nüüd on probleem, kust leida inimesi, kes täidaksid meie kirikud, et need tühjaks ei jääks. Regionaalpoliitika on teinud külad tühjaks, tõmmanud inimesed linna, aga need inimesed, kes on linna tulnud, ei ole millegipärast leidnud meie linna pühakodasid.
Noortetöö, lastetöö ... Kuhu on kadunud need, kes 30 aastat tagasi käisid meie kirikus pühapäevakoolis ja leeris? Kus on nende lapsed ja lapselapsed? Miks nad ei ole tulnud? Mida me tegime tol ajal valesti, et nende lapsed ei ole jõudnud meie kirikusse? See on suur küsimuste kompleks.
Paratamatu on, et kõik ajaga muutub. Aga võib-olla peame endale esialgu selgeks tegema, mida meie kirikus suudaksime paremini või rohkem pakkuda, kui pakub maailm. Võib-olla ongi meie probleem see, et oleme hakanud liiga kiiresti kaasa jooksma maailma muutustega. Äkki on õigus vanadel kirikutel – õigeusu ja katoliku kirikul –, kes ei lähe muudatuste ega tänapäeva suundadega niivõrd kiiresti kaasa? Äkki vajavadki inimesed just seda kindlust, mida pakub kiriklik traditsioon? Et see ei muutuks väga äkki ja kiiresti.
Muudatused on vältimatud. Aga tähtis on see, et ei muutuks põhiline. Et Kristus ega jumalasõna kuulutamine kõige muu taha ära ei kaoks.
See aasta hakkab läbi saama. Milliseks Te hindate lõppevat aastat Tallinna Jaani koguduses? Mis seisud on siin praegu ja mis saab meie kogudusest edasi?
Kahtlemata on aasta lõpus seis põnevam, kui oli aasta alguses, kuna organisatsiooni juhtimises on toimunud VÄGA suured muudatused. Ma loodan, et lõppkokkuvõttes sünnib Jumala tahtmine ja kogudus elab ja läheb edasi. Karjased tulevad ja lähevad, aga kogudus jääb.
(Foto: Tarmo Tilsen)
