Koguduse lood

Tallinna Jaani koguduse meeskonna nimel soovib 12. märtsil õnne õpetaja EVE KRUUS:

„Täna on Jaan Tammsalu sünnipäev. Päev, mil on õige aeg minna tema juurde ja ütelda talle üks sõna, mida me ikka ja jälle kuhugi kiirustades alati öelda ei jõua, vahel kahjuks ka ei taipa või unustame. Ütelda sõna, mille kasutamine on Jaani jaoks nii iseloomulik ja iseenesestmõistetav ja mida ta kunagi vähimalgi põhjusel ja võimalusel ütlemast ei unusta – aitäh.

Kunstnik DOLORES HOFFMANNIL on valmis saanud kolmanda vitraažakna kavand ja selle põhjal valmib paljude annetajate vitraažaken – nagu oli kiriku juubeliaastal ka paljude annetajate kellamängukell. Kes iganes soovib, saab oma annetusega osaleda.

Kirjastuse Gallus väljaantavas raamatus vestleb Jaan Tammsalu oma kallite kaasteelistega: teoloogiadoktor Toomas Pauli ja kauaaegse Ahvenamaa praosti Mårten Anderssoniga vaimulikuks olemisest, akadeemik Anu Rauaga kunstist, helilooja ja muusiku Robert Jürjendaliga muusikast, ehitusmees Mart Tarumiga kiriku restaureerimistest, treener Alar Seimiga spordist, poliitik Tunne Kelamiga poliitikast ja abikaasa Laila Kandi-Tammsaluga üheshingamisest.

13. jaanuaril oli „Loodud sõna õhtul“ külaliseks näitleja, lavastaja ja teatripedagoog LEMBIT PETERSON. Jutuajamist suunas õhtujuht JANEK MÄGGI. Avasõnad ütles ja lõpupalve tegi õpetaja JAAN TAMMSALU ning muusikalisi vahepalu pakkusid JANIKA LENTSIUS flöödil ja MARIS OIDEKIVI-KAUFMANN orelil.

AHNUS

„See kõlab võib-olla ootamatult, aga kuigi ma olen vaimulik, alustan ka mina seda juttu sõnadega „mehed saunas rääkisid“. Pärast trenni istusime saunas ja arutasime, kust see tuleb, et ahnus hakkab üle pea kasvama. Jõudsime selleni, et kui mõni minister lahkub, siis peab ta tingimata lahkuma ikka nii, et hüvitis oleks võimalikult suur ja et need, kes on hästi kaasa töötanud, saaksid veel võimalikult palju preemiat. Mida alamad siis tegema peaksid? Nemad peaksid ka omale võimalikult palju nõudma. Ikka on vähe ja veel on vähe ja veel rohkem võiks olla.

Mõtiskleb õpetaja JAAN TAMMSALU:

„Selles pealispindses ja kiirustavas kulgemises, millesse see maailmaosa, milles me elame, on tõmmatud, tasuks aeg-ajalt süveneda, lausa sügavale sukelduda, lasta end kaunil kanda. Ja see, mis aitab kanda, keskenduda, millessegi ära uppuda, nii et jääd ellu ja tuled sellest uppumisest elusamana välja, on meie ümber täiesti olemas. Meil on olnud ja on praegu heliloojaid, kirjanikke, luuletajaid, näitlejaid, lavastajaid, kunstnikke, kes on suured loojad. Nad suudavad ise sukelduda sügavustesse ning oskavad ka tähelepanelikku vaatajat-kuulajat sinna kaasa tõmmata.

Kliimamuutustest ja inimmõjust sellele on viimasel ajal palju räägitud. Õpetaja JAAN TAMMSALU heidab teemale vaimuliku valgusvihu, manitsedes kristlasi tasakaalule ja mõistlikkusele:

Räägib õpetaja JAAN TAMMSALU:

„29. oktoobril saab legendaarne Eesti vaimulik, Tallinna Jaani kogudust õpetajana väga pikka aega teeninud ja nüüd korralise külalisõpetajana ikka edasi teeniv doktor TOOMAS PAUL 80-aastaseks. Johannes Esto Kirjastusel on valmis saanud tema raamat. See paisus iga päeva ja nädalaga ning on nüüd 472-leheküljeline.

Mõtiskleb õpetaja JAAN TAMMSALU:

„Ma ei tea, mis mu sisse läks.“ Seda lauset on aeg-ajalt kuulda ja me oleme seda ehk isegi öelnud – vahel vabanduseks kellelegi, vahel iseennast välja vabandades. C. S. Lewis on öelnud, et kui sa ootamatult näed keldris rotte, siis nad ei ole sinna tekkinud mitte sellepärast, et sa läksid vaikselt sinna ja panid äkitselt tule põlema, vaid nad on seal kogu aeg olnud. Ma ei tea, kas see on liialdus, aga mul on tunne, et rotid on meis kõigis olemas. Mida enam ma loen Nareki Grigori „Nutulaulude raamatut“ või teisi tõelisi pühamehi ja nende pihtimuslikke palveid ja mõtisklusi, seda enam on selge, et mida pühamaks inimene muutub, seda enam ta hakkab nägema enda sees neid rotte, kes on valmis ka teistele kõrri kargama.