Mõtiskleb õpetaja JAAN TAMMSALU:
„Vahel jagatakse inimesi kaheks. Jagatakse ka rääkijateks ja vaikijateks. On inimesi, kes peavad kogu aeg rääkima, kõigele muudkui vastuseid leidma ja ka oma näiteid kogu aeg tooma. Mõned on sellised, kes ei kuulagi, mida teisel inimesel ütelda on – nagu ajakirjanik VILJA KIISLER, kes esitab peapiiskopile küsimuse ja esimese vastuslause pealt esitab kohe järgmise küsimuse, et korralikult segadusse ajada ja siis saaks suure pealkirja, mis viitaks sellele, et peapiiskop on midagi väga-väga valesti öelnud ja temale tuleb kõvasti „laike“ panna – selliseid negatiivseid.
Mul on tunne, et meid õpetatakse viimasel ajal aina enam ja enam muudkui rääkima, tulistama ilma mõtlemata, ilma laadimata, ja eks see üks plõksutamine tihtipeale ongi. „Miks sa midagi ei ütle!“ käratas kord keegi mulle. Ma olin otsustanud mõelda, enne kui midagi ütlen. Ma arvan, et me ei peagi kogu aeg midagi ütlema, me isegi ei pea kogu aeg vastama, vahel võib vaikiminegi vastus olla ja vahel võib see anda selge signaali, et see, kes meiega kõneleb, võiks ka natuke mõelda, enne kui ta midagi välja ütleb. Mulle meeldib see lihtne teooria, et inimene on Jumala poolt 1 : 2 loodud: üks suu ja kaks kõrva – kaks korda enam kuulata kui ise rääkida.
Minu töö on seotud väga palju rääkimisega. Kui töö otsa saab, kui õhtu või varahommik kätte jõuab, ei ole ma väga jutukas. Õnneks mu abikaasa ka ei ole, hea on vaikidagi koos. Ma ei tea, mitukümmend lauset me ütlesime, kui me sõitsime MAREK SADAMA kontserdile Tartusse ja sealt tagasi, teekonna pikkus umbes viis tundi – võib-olla 50 lauset ... Igasse tundi kümme lauset. Aga ikka on hea olla. Jah, vaikida võiks rohkem. Siis võib-olla on rohkem ka midagi asjalikku, olulist ütelda.
Kui meid rünnatakse ... Jeesus on tõotanud omadele, et Ta annab meile, mida me siis rääkima peame. Aga kui meid on rünnatud ja vastuseks kogu aeg räägime või koguni vastu ründame, siis võib-olla me ei kuulegi, mida Jumal meile anda tahab, räägimegi oma pooltarka juttu, räägime riiu veel suuremaks, kakluse kangemaks, probleemid veel vähem lahendatavaks, ütleme midagi, mida pärast kahetseme, aga tagasi võtta ei saa. Katki kistud padjast tuulde lennutatud sulgi ei ole võimalik kokku korjata. Mõned sõnad haavavad nii, et ei ole võimalik kokku õmmelda seda, mis on katki läinud.
Vahetevahel me kaotame valvsuse just lähedaste inimestega rääkides, räägime, mida sülg suhu toob, oleme väsinud, nähvame vastuseks. Mõtlema peaks rohkem. Palju rohkem mõtlema – ja päris oma peaga mõtlema.
Hiljuti kuulsin mõningaid fakte, üks kohutas päris ära. 30% eestlastest julgesid ühes uuringus tunnistada, et kui nad kuskilt sotsiaalmeediast leiavad loo, mida nad ei usu, aga mis on põnev, siis 30% nendest saadavad selle edasi, paljundavad valet, julmust, kurjust. Miks ometi?
Huvitaval kombel järjest enam mu tutvusringkonnas olevatest inimestest lahkub sealt, kus selliseid asju levitatakse, või kustutavad „sõpru“, kes levitamisega tegelevad. Lahkujad räägivad mingitest sõltuvusnähtudest, mis nädal aega pärast eemaldumist on, aga ütlevad, et pärast on aega palju enam tegeleda oluliste asjadega.
Kõige kohta ei pea alati midagi arvama. Kui kellegi üle kohut mõistetakse, võiks vaikida või ütelda mõned kaitsvad ja tunnustavad sõnad. Läbi tasuks asjad mõelda, enne kui keegi sõelapõhjaks lasta, kui oma viimane ja võib-olla surmavgi löök anda.
EVE KRUUS rääkis siin hiljuti, kuidas veenõus vesi käitub. Lõpuks lisatakse üks pisike piisk ja see paneb veekuhja anuma pealt voolama – mitte see üks piisk ei veere üle, vaid sealt voolab selle viimase piisa tõttu palju rohkem. Me võime öelda, et see oli vaid üks lause, üks väide, üks sõna – ainult üks! –, aga see võibki olla see viimane piisk, see MEIE piisk.
Olgem ettevaatlikud, valigem ja kaalugem sõnu. Vaikime ja mõtleme, enne kui kirjutame, ütleme, enne kui kaasa läheme. Kõigiga ei ole mõtet kaasa joosta, jooksed ennast segaseks ja kõik ütleb üles.
Ilusat vaikimist, head kuulamist, õigete asjade lugemist!“
