Eelmisel ja sel aastal on Tallinna Jaani kirikus valminud neli suurt imelist DOLORES HOFFMANNI vitraažakent. Kuid koroonaajal sattus kunstniku vitraažikoda sulgemise äärele. Vanameistri toetamiseks on õpetaja JAAN TAMMSALU otsustanud kiirendada järgmiste vitraažakende tellimist, kuigi see omakorda seab koguduse rahaasjad taas pingelisse seisu. Jumala abiga ja lahkete annetajate toetusel saame loodetavasti kõik siiski korda.
Õp Tammsalu üleskutse oma kogudusele:
„Imeliselt on see Tallinna Jaani kiriku vitraažide ja akende restaureerimise lugu läinud. Oleme saanud neli uut Dolores Hoffmanni kujundatud ja tema töökoja inimeste valmistatud vitraaži. Nüüd ta tuli ja tõi järgmise kavandi. Sellest, kuidas Jeesus peseb Peetruse jalgu, on maailmas väga vähe kunstiteoseid tehtud ja vitraaže peaaegu polegi. Dolores Hoffmannil oli väga südame peal just see lugu teha, kuigi algses plaanis meil seda ei olnud.
Kunstnik sai oma tahtmise, sest see on tõepoolest võimas lugu. Nüüd, kui tulla kirikusse sisse, siis nähtavatest akendest vasakult poolt esimene on kavandatud just selliseks, kus kaksteist jüngrit on Jeesuse ees ja Tema on kummardunud ning peseb Peetruse jalgu.
Meil on olnud mõte teha kaks vitraaži aastas + vastavate akende restaureerimine. Aga kunstnik palub, et halastaksime nende peale. Nad vajavad väga seda, et saaksid tööd teha ega peaks panema oma töökoda kinni – kunstnik ei taha oma eluajal näha, et tema vitraažikoda suletakse, ja on valmis mis tahes tingimustel – ka raha hiljem järele oodates – kohe tööle hakkama.
Saangi nüüd kohe ka restaureerijalt vastuse, kas nad oleksid valmis ühe suure akna maha võtma, nii et ülemine aken jääks esialgu alles – suveajal ei peaks olema probleem, kui paar kuud on üks aken vaid ühekordne. Klaasid tuleb raamist välja võtta selleks, et vitraažide suurus täpselt ära mõõta. Iga ruut on erinev ega ole võimalik umbes teha, muidu ei mahuks vitraažid pärast sisse või vajuksid ülemisest äärest ära, nii nagu on juhtunud paljude vanade vitraažidega. Omal ajal võeti neil akendel seestpoolt oletatavad mõõdud ja aastatega vajusid paljud vitraažiruudud nõnda, et ülalt paistis valgus läbi, puhus tuul ja tuli müra. Sellist teed me enam minna ei saa, vaid peame minema mõistlikku teed mööda.
Loodetavasti saab uue vitraaži alumine, suurem osa sel sügisel valmis ja ehk ka ette. Sellega seoses on tõsine üleskutse. Tegin väikese arvutuse. Kui iga koguduseliige, kes on liikmeannetust tasunud, teeks 25-eurose annetuse, oleks kogu aken valmis. Sama ka siis, kui kõik meie kümme tuhat koguduseliiget teeksid kaheeurose annetuse. Aga seda on liiga palju loota, ma tean, et see Facebookis ja kodulehel leviv üleskutse ei jõua kõigini. Kuid igaüks, kes siin lugu loeb, võiks küll mõelda, et äkki see teeniva armastuse imeilus pilt võiks olla just see, millesse oma osa anda – kas või väikene osa, kas või viis eurot. Ookeane ei kallata korraga ülevalt alla, vaid ikka piisakaupa. Anna oma ilus piisk ja siis saamegi selle akna kenasti korda.“
