Räägib õpetaja ARNE HIOB.
Vanas Testamendis kasutatakse Jumala erakordse saadiku kohta nimetusi Jumala Poeg ja Inimese Poeg. Teisalt kuulutatakse ette Messia tulekut, kelle funktsiooniks on Jumala riigi teostamine maa peal. Messiat mõistsid juudid üldiselt Inimese Pojana, igas mõttes inimesena, kes aga teistest erines selle poolest, et ta oli võitud või salvitud Kuningaks. Messias tähendabki tõlkes ‘salvitu’ või ‘võitu’ – see, kes on salvitud või võitud Kuningaks. Kristus on kreekakeelne tõlge sellest sõnast.
Kuid Vanas Testamendis on üsna palju vihjeid, et see inimlik Messias on ühtlasi jumalik. Kui alustada Piibli algusest, siis Moosese seadus tegeleb küll ainult maiste asjadega: seal kõlab kogu aeg Jumala tõotus, et kui sa elad seaduse järgi, siis sa elad kaua ja õnnistatult – maises mõttes. Ometi ütleb Jumal Moosesele ettekuulutuse, et Ta äratab tulevikus endale järglase – „minu sarnase“ (st jumaliku) ja „sinu sarnase“ (st inimliku). Hiljem selgitati neid sõnu Jeesusega ühendades, et Tal oli ühtaegu jumalik loomus ja inimlik loomus (5Ms 18:15–18).
Prohvetite kuulutused
Edasi taibati, et Moosese seaduse maist elu korraldavad sätted on ühtlasi otsekui katted või varjud taevastele asjadele – need õpetavad meile Jumala poolt juhatatud eluviisi, et saaksime kõlbavaks Jumala riigile. Ükskord aga kate avatakse ja saabub evangeelium. Paulus ütles, et seadus on meie kasvatajaks Kristuse poole.
Vana Testamendi prohvetite kaudu kõneles Jumal oma erilisest saadikust veelgi täpsemalt. Jesaja nimetab Teda lausa Igaveseks Jumalaks. Ta räägib, mismoodi Neitsi jääb käima peale. Ka muud prohvetlikud viited tõstavad esile Kristuse jumalikkust: isegi Taanieli raamatus, kui räägitakse pilvedega saabuvast jumalikust kujust, siis kasutatakse küll nimetust Inimese Poeg – aga milline tavaline inimene saaks tulla pilvedega!
Kusjuures ei pea üldse mõtlema tavalisi taevapilvi, vaid pilv ümbritseb kohalolijaid näiteks ka Kirgastumismäel. Kui Jeesust kirgastati, siis pilv langes. Ja kui toimus Tema taevaminek, siis kadus Ta kuhugi pilvesse – nii on seda nähtud ja kirjeldatud.
Ta on mõlemat
Kumb on siis Kristus, Inimese Poeg või Jumala Poeg? Ta on mõlemat. Terve Uus Testament on täis vihjeid, et Ta on nii Inimese kui ka Jumala Poeg. Näiteks Paulus nimetab Jeesust Jumalaks, aga samuti ka Inimeseks. On ju näha, et Ta elab nagu inimene maa peal, Ta teeb kõike sedasama, mida teised inimesed teevad. Ja kui Ta ülestõusnuna ilmub ehk kui Jeesus pakub Toomale ennast katsuda, siis Toomas, kes esindab inimkonna kõhklust, ütleb: „Minu Issand, minu Jumal!“ See on väljend selle kohta, et Ta on inimene, nii nagu kõik teised, aga Temas on Jumal niivõrd kohal ja tuntav, et vahesein taeva ja maa vahel on kadunud ning selle Inimese kohta võibki öelda seetõttu, et Ta on ka Jumal. Seesama Jumal, kes on loonud taeva ja maa, on Temas kohal ja saab ilmsiks.
Edaspidi ka üldistatakse, öeldes et Ta on n-ö jumalinimene. Kuid kiriklikud kommentaarid kasvavad välja Piibli väidetest. Järele mõeldes ilmutuse üle, mis Jeesuses anti, on Kirik läbi aegade seda sõnastanud ja üritab siiamaani seda sõnastada.
Hiljem kiriku ajaloos jõuti nn kristoloogilise dogma kujunemisel väljendini, et jumalikkus ja inimlikkus on Kristuses „segunematult ja lahutamatult“, st inimene ja Jumal ei ole Temas üksnes ülimas osaduses üksteise kõrval – see ei tähendaks täielikku Jumala inimeseks saamist, millest kõneldakse Piiblis. Kuid loomused ei ole ka üksteise sisse hajutatud või segatud – nii tekiks otsekui mingi abstraktne keskmine, kus lakkaksid mõlemad. Piibellike kirjelduste järgi jäävad jumalikkus ja inimlikkus Jeesuses alles tervikuna, n-ö segunematult ja lahutamatult. See on väljend, millega on üritatud väljendada väljendamatut.
Kristoloogiline dogma sõnastati 451. aastal Halkedoni kirikukogul (Konstantinoopoli ehk Istanbuli lähistel). Sellega anti edaspidistele väljendustele raamid ja pandi ühtlasi ka piirid – ära ürita Jeesuse üle liigselt targutada, nagunii ei saa kuigivõrd rohkemat väljendada. Aga on öeldud olulisim: Temas kui täielikus inimolevuses sai TÄIESTI vahetult kohalolevaks see Jumal, kes on igavene. Objektiivselt! Seda ei ole mujal juhtunud.
Tänapäeval tekkinud kahtlused
Edaspidi kerkisid kahtlused alles valgustusajal, mil tekkis rohkem või vähem materialistlik nn teaduslik maailmapilt. Kas väljendeid Jeesuse kohta ei tuleks ikka rohkem piltlikult võtta? Paraku on materialism paljas ideoloogia, mis ignoreerib inimkonnas kõigil aegadel ja aladel esinevat teispoolsuse kogemust. Tänapäeva teadlaste juures võib kohata maailmapilti, mis on pigem spirituaalset laadi ja osutab „üleloomulikkusele“ – st sellele, mis ületab meie praegust loomust ega ole meile kaasa antud sündimisega. Kas inimesel on võimalik tõusta praegusest psühhofüüsilisest konstitutsioonist kõrgemale?
Uku Masing, kes hindas väga ülalkirjeldatud Halkedoni dogmat, on väga ilusasti öelnud, et Jeesus on uus evolutsiooniaste. Meie evolutsiooniastmel on nii, et me ainult aimame Jumalat, aga Tema astmel on nõnda, et Jumalat tuntakse. Seda on ka Adolf von Harnack esile tõstnud, et Jumala Poja tunnuseks on Jumala tundmine. Seda ütleb Jeesus ise Matteuse evangeeliumis: et ükski ei tunne Isa kui ainult Poeg – ja see inimene, kellele Poeg Isa ilmutab (Mt 11:27). Isa tundmine on Pojaks olemise tunnus.
Võiks mõelda, et järgmine evolutsiooniaste, mis maa peal saab toimuma, ongi see, et see uut liiki inimene, mis on ennetatud Jeesuses, mitte ei aima Jumalat ainult kaugelt ega pea uskuma Teda, vaid suudab Teda mingil moel näha ja tajuda. Idakirikus ongi tuntud nn valgusmüstika, kus sisemise puhastumise ja kasvamise korral võidakse jõuda Jumala „energiate“ nägemise tasandile. Sest „Jumal on valgus“ (1Jh 1:5).
Hiljem avastasin, et paavst Benedictus XVI (kodanikunimega Joseph Ratzinger) on samuti kirjutanud, et Jeesus on nagu uus evolutsiooniaste. Siis lugesin, et Prantsuse paleontoloog ja teoloog Pierre Teilhard de Chardin on sama väitnud. Ja edasi lugesin, et nii on öelnud koguni Clive Staples Lewis oma raamatus „Lihtsalt kristlus“. Enamasti ongi nii, et kui keegi millegi uuega välja tuleb, siis on seda ikka juba enne ka öeldud. Terve 19. sajand oli rääkinud sellest, mida räägiti 20. sajandil, ja paljud asjad, millest praegu räägitakse kui suurtest uuendustest, olid vanal ajal või keskajal teada.
Meie jaoks on olemas lootus ja lohutus
Väljend „Jeesus kui jumalinimene“ ütleb seega, et meie jaoks on olemas väga kindel lootus ja lohutus. Meie oma piiratud mõistusega, mida me ise ebajumalateenistuslikult iidoliks teeme ja mille järgi me kõike idiootlikult mõõta tahame, ei tohiks üldse lõplikult otsustada. See on ju rumalus arvata, et minu mõistus on maailma mõõdupuu! Ratsionalism selle sõna täistähenduses on mõistusvastane, sest mõistus ju teab, et ta ei ole kõiketeadja ega ülim. Uku Masing toob näite ja küsib, et mida me arvaksime, kui siga ütleks, et maailm on just selline, nagu siga seda tajub? Ilmselt arvaksime, et siga on hulluks läinud. Küllap meist kõrgemad olendid arvavad, et meie oleme hulluks läinud, kui meie oma piiratud mõistust väidame maailma mõõdupuuks.
Kristlik lootus põhineb sellel, et maailma on sündinud midagi rohkemat kui tavaline inimene ja et see on objektiivselt toimunud Jeesuses Kristuses – see toimus nimelt päriselt, ka siis, kui keegi ei usuks. Jumalaga ja Jeesusega seonduv ei ole ainult „usuasi“ – usk on see, millega me saame jumalikku sõnumit vastu võtta, usu puudumise tõttu me ei suuda seda taibata. Ja kui vastu võtame, siis hakkame ka mõistma . Aga mõistmist ei ole võimalik peale suruda, kui ei usuta. Sest siis pole veendumust, et kuulutatud sündmused on toimunud. Aga kristliku usu kindel väide on, et need on päriselt toimunud.
Nii lihtne ongi see Jumala Pojaks olek. Kui Jeesus oleks tavaline inimene, mitte Jumala Poeg, siis, kallid lugejad, ei tohiks te palvetada Tema poole. Siis oleks juutidel õigus, et kristlased harrastavad ebajumalateenistust, palvetavad inimese poole.
Just vabakirikud väga palju palvetavad Jeesuse poole. Aga samas just vabakirikud ka väga palju eeldavad, et Ta on Inimese Poeg ja Jumala Poeg. Ka meie võiksime sellist usukindlust õppida nendelt kristlaskonna osadelt, kes Jeesuse jumalapoegsust selgelt esile tõstavad.
Jeesuses tekib Jumala ja inimese ühendus
Miks öeldakse, et Jeesuse poole tehtud palve on kristliku palve kõige põhilisem tuum, mille kaudu tekib tegelik ühendus Jumalaga? Sellepärast, et Jeesus ongi see koht või fookus, mille kaudu tekib Jumala ja inimese ühendus.
Need jutud, et „ma olen ise Jumalaga ühenduses, käin metsas ja tunnen tema lähedalolu“, ei ole valed. Aga see on umbes sama, nagu piirduda küünlavalguse eemalt vaatamisega ja ignoreerida valguse täisilmutust. „Mina olen maailma valgus,“ ütleb Jeesus. „Kui su silm on korras, siis on su ihu valguses.“ Samuti toimub meie enese liigne ülendamine seeläbi, kui me oma kogemusega liialdame: „Aga MINU kogemus ütleb, et TEGELIKULT on Jumal meile kõigile ju lähedal ...“ On küll, aimatavas kauguses. Aga see on nõrk lähedus. Piibli väide on see, et selline ühendus on nii nõrk, et Jumal ei saa sellist inimest veel taevasse viia, enne peab Ta seda ühendust tugevdama. Jumal peab piltlikult öeldes seda silda või seda köit, mille taha tuleb konks, tugevdama ja panema selle nii, et me saame sealt kinni haarata. Vaat siis saab Ta meid kõrgemale tasemele tõsta, taevasse viia. Tuleb uskuda, mida kristlus kuulutab, tuleb kuulata, mis Kristus ütleb – ja Jumal paneb konksu meie külge ning veab meid taevasse. See on väga kindel kogemus, mis kristlased aeg-ajalt saavad. Sellepärast ongi nad Jeesuses ja ka kõiges Temaga seonduvas nii veendunud.
/24.08.2016/
