Vaimulikud vastavad

Räägivad õpetajad JAAN TAMMSALU ja AVO ÜPRUS.

Avo Üprus (AÜ): Jaan, kas sul on täna mõni ilmutus olnud?

Jaan Tammsalu (JT): Kindlasti on mõned olnud, aga ma ei ole neid tähele pannud, olen tegelenud asjadega, mis võib-olla ei ole lasknud tähele panna, taibata.

AÜ: Kuidas meiega siis nii on, et me tavaliselt tegelemegi teisejärguliste asjadega ja peamine läheb mööda? Ükskord on elu läbi ning hambad ja prillid on kapi peal – see on kõik, mis on jäänud lastele.

JT: Ma arvan, et ainult hambad ja prillid ei jää, aga jääb kindlasti ka midagi muud ... Ilmutusega on selline lugu, et hästi võimas on lugeda neid Vana Testamendi ilmutusi, kui põlev põõsas muudkui põleb ja ära ei põle ja Mooses arvab, et ta saab kõrvale põigates asja omale selgeks ja siis hakatakse temaga selget juttu ajama; või Saulus, kellele ilmub Kristus Damaskuse teel – on mitmeid põnevaid lugusid. Aga kui me arvestame sellega, et 1500 aasta jooksul on kirja pandud umbes 500 sellist väga võimast lugu, siis see sagedus ei ole just väga suur – kuid kõike kindlasti pole ka kirja pandud. Ma arvan, et meil pole mõtet oodata, et Jumal hakkaks meiega mõnes põlevas kadakapõõsas kõnelema vms ... meil ei ole mõtet oodata täpselt samasuguseid asju. Selles ma olen kindel.

Aga mul tuleb meelde üks lugu oma elust, kui peapiiskop Edgar Hark oli saanud teadmise, et mind on vaja Saaremaale Toomas Pauli asemele saata. Mina ütlesin kohe jah, läksin koju, ei teadnud, kuidas edasi elada ja olla – minu silmadest oli näha, et mingi lolluse olin ma nüüd kokku keeranud. Mu abikaasa küsis mu käest, et mis nüüd siis on. Ma rääkisin ära, et on vaja minna Saaremaale kolme kogudust teenima, aga ei tea, millega sinna sõita või kus elada ... Tema mõtles seepeale, et ta ei lähe minuga mitte kuskile kaasa ja ma võin üksinda minna, kui ma tahan. Sel hetkel hakkas meie paarinädalane laps ta käte peal surema – lihtsalt läks näost siniseks. Abikaasa jaoks oli see ilmutus – Jumalaga ei ole mõtet vägikaigast vedada. Hetke pärast tuli arst, küsis: lapse nimi, ema nimi, isa nimi? Ma pidin ta ära kägistama, sest laps tuli päästa, mitte bürokraatiaga tegeleda, aga tema nägi, et lapsel on nohu. Tema nägi lapsel nohu olevat, mina nägin ilmutust. See on üks selline hetk elus, kus Jumal võib ilmutada ennast hoiatusena – või kes kuidas võtab. Professionaalne arst ei näinud selles mitte midagi hullu, meie nägime selles väga selget märki. Ilmutus on Jumala kõne. Kuidas me seda kõnet mõistame? Me mõistame inimeste juttu ka väga erinevalt, mõnede inimeste käitumine lausa üllatab meid. Aga mõne teise jaoks ei ole seal midagi üllatavat ja ta läheb õlgu kehitades lihtsalt mööda.

AÜ: Traditsiooniliselt öeldakse, et Jumal juba on ennast ilmutanud ja ärge siin nii väga uusi ilmutusi oodake. Üks ilmutuse vorm on kogu loodu ehk loodus meie ümber ja teine on Jeesus inimesena, kolmas on kogu pühakiri – sellest peaks aitama. Tõepoolest mahub loodusse nii palju sädelusi ja välgatusi ja helke ja helisid, mis võivad mõjuda ilmutusena ning võivad olla ilmutused. Väga raske on meil inimestena hinnata seda – öeldakse küll, et tundke vaimud ära, ja eks selgi ütlemisel ole oma põhi ... Ma ei karda otsida ilmutust. Mitte et ma otsiksin väga palju märke, aga pigem nagu selgusehetki, eriti just otsustustega seoses. Ja need saabuvad, kui sa tegeled endaga ja Sellega, kelle käes on vastused.

JT: Ilmutus on olemas, sealsamas pühakirjas on see ilmutus olemas, aga selleks, et see ilmutus võiks ka meie jaoks olemas olla, tuleb meil seda lugeda.

AÜ: Nojah, selleks et hambapasta mõjuks meie hammastele hästi, ei piisa sellest, kui see on riiulis.

JT: Selles mõttes on väga tervendav ja vahetevahel ka väga ohtlik pühakirja lugeda, sest see hakkab sind kõnetama. Selles mõttes on väga ohutu kasutada pidevalt mingeid standardkirjakohti, neid lausa pähe õppida ja siis kogu aeg nende seljas ratsutada, nii nagu mõned koguduseliikmed, kes käivad ukselt uksele ja virutavad: Jesaja 34:3, Johannes 11:5. Aga siis ütled: „Johannes 11:8,“ ja ta vaatab sulle suu ammuli otsa, sest tal on 11:5 pähe õpitud. Või nagu Vigala Sass mulle ütles, et Jumal oli andnud talle loa loitsuplats teha, kuna ta oli Piibli lahti võtnud, pannud näpu peale ja seal oli sõna „võib“. Aga edasi ta ei lugenud ... Pühakirjaga on nii, et seda tasub ikkagi pidevalt lugeda – ja mitte valikuliselt lugeda, mingeid kindlaid kirjakohti üha uuesti korrata, vaid lugeda ka päris pikki lõike. Jumal võib ennast mõnes kirjakohas sinule täna ilmutada väga selgelt, kuigi sa sellest kümme kuud või kümme aastat tagasi ei saanud mitte mõhkugi aru.

AÜ: Küsimus on selles, mida sa selle ilmutusega peale hakkad. Kõigepealt on sul vaja ära tunda, et see on ilmutus, ja siis pead sa tegema mingeid otsuseid. Maailmas on nii palju surnult sündinud ilmutuse lapsukesi, sest inimesed on need heitnud kõrvale sinna hambapastatuubi kõrvale ja käivad ikka haisva suuga rääkimas rõvedusi üle ilma. Ilmutus eeldab sinu poolt seda, et sa teed mingi otsuse ja ka käitud vastavalt otsusele. Muidu oled reetnud ilmutuse. Sellepärast ongi Jumalaga ohtlik kõneleda, et kui Ta juba vaevub sinuga kõnelema ja sina vaevud selle peale ainult kõhtu sügama või naabritele anekdooti rääkima, siis on see personaalne krahh, katastroof – mitte Jumalal, vaid sinul.

JT: Kunagi ma olin hästi imestunud selle üle, et Toomas Paul rääkis kooli usuõpetusest kui religioossest vaktsineerimisest usu vastu. Mina ei saanud aru, kuidas üks kirikuõpetaja saab olla usuõpetuse vastu.

AÜ: Nojah, kui seda antakse Julk-Jüri meetodiga, siis on see tõesti nii.

JT: Just. Sinna jõudsin ka mina lõpuks. Et inimene ütleb, et ta on seda lugenud, ta teab seda küll, see ei puuduta kuidagi tema igapäevast elu, tema igapäevast toimimist, ta lihtsalt on selle õppetüki omandanud. Aga matemaatikaga me ju ei tee nii, me ei lase kassapidajal ennast pidevalt haneks tõmmata. Kui me oleme ikka 3 + 2 viieks tunnistanud ja tema ütleb, et see on seitse eurot, siis me tõstame hädakisa. Pühakirjaga on sama lugu, me peaksime seda tarvitama – kui me seda tarvitame, siis hakkab Jumal meile üha enam ennast ilmutama. Aga muidu me võime olla vaktsineeritud tema vastu: me oleme lugenud, me teame. „Kuhu see tee viib?“ küsis hiidlase käest kunagi keegi. Tema vastas, et seni pole veel kedagi kuhugi viinud. Ikka ise tuleb minema hakata.

AÜ: Küsimus ei ole ju ainult teadmises, eriti ratsionaalses teadmises, eriti veel lineaarses teadmises, eriti veel faktiteadmises, vaid kõige selle taga on see, mida oleks vaja kogeda, tunnetada ja millest lähtuvalt saada jõudu elamiseks ja nendekssamadeks otsusteks, millest ma ennist rääkisin.

JT: Ega ilmutused ei ole mugavad asjad. On inimesi, kes väga tahaksid näha ingleid ja kogeda inglitiiva puudutust – see on ju ääretult tore ja sina, Avo, soovid ka pidevalt: „Ingleid!“ Aga kui tema tuleb, siis tema ütleb tavaliselt: „Ära karda!“ See peab ikka väga kohutav olema, kui ingel peab pidevalt alustama oma juttu mitte „Tere!“ ja „Tšau!“ ja fraasidega „Vahva sind kohata!“, „Anna, ma teen sulle pai!“, vaid esimene asi, mis ingel ütleb, on: „Ära karda!“ Võtab põlvist nõrgaks või hoopis põlvili nagu Siimona või paljud teised, kes Jeesusega kohtuvad. Ilmutus ei ole mugav asi, see võib olla ääretult ebamugav asi, mis kohustab. Kui sa ei ole reageerinud ... siis ma ei tea, kui palju veel tuleb neid ilmutusi? Ühel hetkel läheb ingel kurvalt minema, kuna sa ei karda, sa oled täitsa ükskõikne – las sahistab oma tiibu siin. Üks sisustuselement paljude hulgast. Kuhu me paneme ta? Seina peale naela otsa. Aeg-ajalt võib ta meile siis unelaulu ümiseda ... Aga tema ütleb midagi tõsist või ütleb midagi sellist, mille pärast on kohutavalt häbi. Tahaks teistmoodi ja hakkadki teistmoodi ... või sulged oma kõrvad.

AÜ: Ma ütlen küll, et „Inglid kaasa!“, ja mõtlen seda tõsiselt. Kui me loeme Vana Testamenti ja kas või seda kohta, kus ingel uksepiidad võõpab verega, selleks et esmasündinuid seal ei hukkuks enne väljarändu Egiptusest, siis see on üsna võigas tegevus küll. Seda enesele kujutleda on ka üsna kole – nagu ka kõiki neid nuhtlusi.

JT: Jah, surmaingel läheb mööda ja inimesed peavad võõpama neid uksepiitu, et ingel läheks mööda. Kus ta verd ei näe, sinna toob see ingel surma ...

AÜ: Aga samas selle tulemus on ju kaitse. Loomulikult ma kardan Jumalat – selles mõttes, et ma ei arva, et ma võin Temaga rääkida kui sõber sõbraga, nööbist Tal kinni võtta ja nõuda seda, mida mul on vaja. Ma pigem arvan, et kartuse ja tänu sümbioos on see, milles võib avaneda mõni aken selle inimese tarvis, kes otsib enda elule vastuseid. Inglid võivad olla need sõnumitoojad ja seda nad on. Kas nad tingimata ilmuvad just sellisena, nagu me oleme harjunud neid pildiraamatutest nägema, või isegi sellisena, nagu me tahaksime, et nad ilmuvad, see on enamasti teine küsimus.

JT: Omal ajal oli väga selge nõue, Vanas Testamendis on see kenasti kirjas, aga kümnest käsust on see nüüd välja visatud (juba enne Lutherit) – see, et ei tohi teha Jumala pilti ega kuju ega muud sellist. Väga mõistlik asi. Kui on tehtud pildid ja kujud, siis ootad, et täpselt sedamoodi nad peaksid tulema, sul on oma pilt, oma kujutlus inglist, ilmutusest, aga ... see peab olema üllatus. See ongi tavaliselt üllatus, see on päris suur, hirmuäratav üllatus. Ma arvan seda – tagasi tulles alguse juurde –, et ilmutus ei ole midagi üliharva toimuvat, vaid see on väga igapäevane asi, aga alati üllatav. Küsimus on vaid selles, kui palju me oleme avatud sellele ja kui palju tegeleme tühja ja tähjaga, kui palju me sahmime asjadega, mis võtavad kogu meie aja ja energia. Kui lõppude lõpuks „Aktuaalne kaamera“ tuleb, siis me tukume juba veerandi pealt, ilmateateks ärkame üles ... Meil ei ole jaksu. Meil ei ole jaksu ilmutust vastu võtta, meil ei ole jaksu pühakirja lugeda, nii et me sellesse korralikult süveneksime. Nüüd keegi kindlasti ärritub ja ütleb, et temal ainult selleks jaksu ongi ... See on tore, kui on selliseid ikka olemas ... Aga mulle tundub, et ka tihtipeale need, kes peaksid päevast päeva peaasjalikult tegelema ilmutusega, kulutavad ennast kõige muu peale ära ja ilmutus jääb tulemata.

AÜ: Vaata, see on ka see lugu, et ei ole see inimene puhas vaim ja ei ole see inimene sugugi nii täiuslik, kui ta tahab ennast ette kujutada. See tähendab, et ta võimekus ei ole siiski mitte lõputu ja piirideta. Selle tõttu on vaja vahetevahel teha ka mõni pilt ja sirgeldada ingel oma plokilehele, et mitte ära unustada seda võimalust, et ta sind kõnetab. Tegelik olukord on selgelt see, et ilmutus on katkematu. Meie sohmerdame seal sees ringi: kes nagu väikene päevakoer ja kes nagu sinine kiilipoeg ja kes nagu muidu liblikas või loom.

JT: Ja kes nagu elevant kristallipoes ...

AÜ: Me soperdame seal sees ja mingisugused retseptorid on kinni. Sama asja pärast on vaja ka pilte ja sama asja pärast on vaja sõnastada jutlusi või ilmutusi või ilmutusest tõukuvaid tekste – luuletusi või mingeid muid sõnamoodustusi. Meile ei ole kättesaadavad või omased kõikvõimalikud muud ilmutuse ja inimestega suhtlemise vormid. Need on küll kogu aeg olemas, aga me kasutame trafaretselt harjumuspäraseid. Me läheme ikka altari ette, nii nagu me oleme 20 või 30 aastat harjumuspäraselt läinud, ja teeme seal selle liigutuse, milleks meid on õpetatud 30 aastat tagasi (püha taevas!). Mitte et seal peaks tingimata rabama mingi teistsuguse, sama vaese ja sama trafaretse „uudsusega“, aga see hetk iseenesest peab alati olema uus ja sina saad selles olla alati uus, kui sa ilmutuse ja selle kaudu antava vastu võtad ja selle kohaselt toimetad, talitad või oled. Aga me ei ole võimelised 24/7 olema ilmutusaltid ja veel vähem me suudame ilmutust edastada. Sellepärast ongi kõik need lood, mida Søren Kierkegaard ja Blaise Pascal ja teised poisid on rääkinud, et hetk on igaviku aken, hetk läbistab aja ja selles hetkes on sulle midagi avanenud, see on tõelus ja selles tõeluses oled sina tõelisem. Ongi nii. Aga mul on õudselt kahju kõikidest nendest teistest sekunditest, mis mulle välja loetakse, et need ei ole täidetud igavikuhõngulise hetke olemuse ja omadustega.

Tegelikult võib ka seesama siin laual olev vaarikas olla ilmutus. Pressid seda oma sõrmede vahel, mahl voolab ja kõnetab sind, et „kas sa, mees, oled märganud, et praegu on suvi, kas sa oled selle eest tänu teinud?“, kas sa maasika ja vaarika vahel vahet teed ja kas sa vaarikatoojale aitäh ütled ... Kui annad õige vastuse, siis elad. Kõik õige ja vale konfliktid ei pruugi toimuda gaasikambri ukse ees, aga kõik kambrid võivad muutuda gaasikambriks valede vastuste tagajärjel.

JT: Lev Tolstoil on „Sõjas ja rahus“ üks vahva hetk paljude teiste hetkede kõrval, see on see, kui üks mees on elanud päris rikkalikku elu ja siis ühel hetkel on ta vangis. Siis üks lihtne mees oma lihtsa koeraga annab talle oma kartulist poole ja õpetab seda poolt nautima. See, kuidas see mees pärast hakkab nautima elu, kui ta sellest põrgust välja tuleb – hakkab nautima ka edaspidi kartulisöömist –, ka sellised hetked võivad olla tõelised ilmutused. Selle ilmutuse võib sulle anda ääretult lihtne inimene, keda hetke pärast enam ei ole, sest tema ei jaksa enam edasi minna. Aga ta on puudutanud sind oma väga lihtsa tõega. Me ei pea alati otsima ilmutust ülevalt, me võime ka kõrvalt, selja tagant, eest, külje pealt seda leida.

Ilmutuse äratundmiseks ei ole olemas reegleid. Ka üllatuste jaoks ei ole olemas reegleid – mis asi sind reeglipäraselt üllatab? Reeglipärane üllatamine?! Mina jään siin kindlasti vastuse võlgu. Kaheldamatult tasub ilmutuste puhul – kui me hakkame arvama, et need on ilmutused – jääda natuke mõttesse ja endast teadaolevalt läbi lasta seesama ilmutatud pühakiri. Kas see, mida sa pidasid või hakkad pidama ilmutuseks, haakub sinna kuidagi või mitte?

AÜ: Eks need olegi lihtsalt abivahendid. Tööriistakast nimega Piibel töötab küll, aga erinevatel aegadel erinevalt, erinevate olukordade jaoks on vaja valida erinevad riistad sellest kastist ja mitte arvata – nagu sa ennist märkisid –, et ühe kirjakohaga on võimalik avada kõik uksed. Ilmselt on kontiinum see, mis hakkab kõnelema. Kui kontiinum kõneleb, siis me saame aru ka sellest, et see meie tähtedest ja märkidest koosnev keel, mis on meil suur rikkus, on tegelikult ka takistajaks ja pidurdajaks ilmutuse või siis lihtsalt tõe tajumisel – või siis seab see sellele lihtsalt olulised piirid. Me peame nüüd mõtleme keelte segamisele ja sellele, kui paljudest keeltest on Piiblit tõlgitud ja kui erinevad on selle erinevates keeltes väljendatud tähendused märkide ja sõnade kaudu – ja siis me üllatume jätkuvalt. Õnneks meil ei ole nii palju aega ega oskusi, et lugeda pühakirja kõigis keeltes igapäevaselt. Muidu oleksime veel suurema segaduse sees. Aga jah – kontiinum on see, mis kõneleb. Seal maksavad need reeglid, mis maksavad igavikus, ja need ei ole mitte reeglid selleks, et nende kaudu meie teadlikult jõuaksime tulemuseni, kuid me võime sealt ühte või teist vastu võtta ja sellega suhestuda.

JT: Ilmutuse otsimine ei peaks olema eesmärk omaette, vaid otsida tuleks Jumalat. Kui see tundub liiga üldsõnaline, siis äkki natukenegi tegeleda palvega, pühakirja lugemisega ... Küll need ilmutused ka tulema hakkavad, kui olla teatud asjades järjekindel. Kui olla väheses ustav, siis annab Jumal su kätte kindlasti ka rohkem, aga ilmutust ei anta kellelegi meist mitte edevuse paisutamiseks, vaid pigem vastupidi – need, kes ilmutusega kauplevad ja ennast tähtsustavad, ei kauple tegelikult ilmutusega, vaid mingite oma ego kummaliste väljendustega.

Ilmutusega tasub olla ettevaatlik, eriti nende inimeste ilmutusega, kes saavad ilmutusi seitse korda päevas söögi alla ja söögi peale ning neid ilmutusi teistele pähe määrivad. On olemas selliseid inimesi. Näiteks ka täna ma suhtlesin ühe inimesega, kes oli jälle saanud mingi ilmutuse ja teatas mulle, mida mina ja kogu eesti rahvas peaks tegema ja mida peaks luterlik kirik tegema. Ta oli saanud ilmutuse, et lapsi ei tohi ristida, sest see on täitsa vale tegevus. Siis tal olid veel kirjakohad ka, millega ta seda kinnitas. Ma vastasin talle, et paistab, et tal on palju aega, ja mul on aega liiga vähe, selleks et hakata vaidlema asjade üle, mille üle on aastasadu vaieldud. Ma jään oma tundmise juurde, et lapsed tuleb pärast sündimist anda Jumala kätesse.

See on selline pidev sihiks seadmine, et „Ma pean päevas saama vähemalt ühe ilmutuse!“ või „Jumal on kohustatud minuga kõnelema!“. Nii küll otse ei väljenduta, aga igal koosolekul peab end nii korralikult üles kütma, et sa lõpuks lähed koju jälle mingi kindla sõnumiga ja eriti teistele määratud sõnumiga – mitte endale määratuga! Sa pead kõigile teistele selle sõnumi andma! Peaministrile jne ... Vaat need inimesed teevad mind alati ääretult ettevaatlikuks ja ma püüan võimalikult kaugele hoida inimestest, kellel on kogu aeg ilmutusi, söögi alla ja söögi peale ... Selles mõttes ma pigem ütleks, et ilmutus on eelkõige ilmutus endale. Väga vähestele inimestele antakse ilmutusi teistele tarvitamiseks. On prohveteid, kes saavad sõnumeid, mida tuleb ütelda riigijuhtidele jms, aga neid inimesi ei ole mitte 90 igas külas ja linnas, vaid täiesti üks ja ainus.

Ilmutus on eelkõige enesekeskne. Tavaliselt puudutab ilmutus seda inimest, kellele see ilmutus antakse. Sealt võib laiendada veel edasi, aga sellise ilmutuse otsimine, „millega ma saan kuulsaks“, on üks ohtlikumaid teid üldse.

AÜ: Sotsiaalpoliitilised ilmutused on teema omaette. Jesajast ja Jeremijast rääkides on need selles ajastus omal kohal. Minul on küll ilmutuskindlus selles suhtes, et sa vastutad oma otsuste ja tegude eest ja sul on võimalik langetada õigeid otsuseid. Ja kui sa ei tee seda, siis sa oled pattu teinud. Kui sa oled teinud need õiged otsused ja neid ei järgi, siis oled sa kahekordselt pattu teinud.

Ilmutus on meie ümber, kõikjal, ja milliseid „väikevorme“ me sellest endale siis hammustame, selleks et nendega oma elu edasi viia, see on meie enda valikute küsimus. Aga kindlasti tohi nende väikevormidega hangeldada, neid ei tohi odavalt välja müüa – olgu siis populaarsuse, kuulsuse või ka ainelise edu nimel.

Nagu ma ennist ütlesin, on keelte teema seotud meie piiratusega. Kui mõelda, kui palju on teadmatut ja kui vähe me kasutame isegi oma kehas olevat ressurssi, aju kaasa arvatud, selleks, et millestki midagi taibata, siis on kuidagi liiga enesekeskne ja enesekindel nõuda, et Jumal ilmutaks verbaalinspiratsiooni kaudu mulle minu homme keskpäevast tegevust, näiteks millise bussiga sõita Harkujärvelt ja mis suunas seda teha. Küll aga võib Ta tõugata mind tegema seda, mis on sel hetkel oluline. Niisuguste pedagoogiliste jalahoopide eest oleme me tänulikud.

Selles kirikus on ilmselt palju räägitud ärkvelolekust ja minagi olen seda fraasi kasutanud, et „ärkvelolek on ilmutuse eeldus“. Samas on mul alati ka meenunud see kirjakoht, mis ütleb, et „Jumal annab oma armsatele unes“. Kuidas panna need kaks asja kokku? Uni võib ka olla ärkvelolek. Aga mõned inimesed on väliselt ja näiliselt üsna ärkvel, kuid tegelikult üsna uimased kevadkärbsed kogu aeg. See näitab justnimelt seda keeleküsimust, keeleressursi piiratust. Võib-olla peaks ilmutusest rääkides ainult vilistama või kannelt tilistama. See on nagu ühe keele ja piiratuse asendamine teise keelega, teise piiratusega. Vaat see on sansaara, see on see, milles me tiirleme – nendes piiratustes. Aga kuidas siis mingil hetkel avaneb see hetk ja mingil hetkel avaneb sulle see tõde ... Sa võid kätekõverdusi teha – ka vaimlisi kätekõverdusi –, aga ma ei ole kindel, et tõde avaldub kätekõverduste mõjul. Mis ei tähenda, et neid ei võiks teha.

JT: Ma olen täiesti nõus sellega, et me ei saa Jumalat piirata, kellele Ta saab ilmutusi anda ja kellele mitte. Ta võib anda ilmutuse mehele, kes on kedagi kord maha löönud – Mooses näiteks. Seepeale võis mõni väga vaga inimene küsida, et „aga miks Ta seda mulle ei andnud, vaid sellele tapjale Moosesele?“, aga Jumal nägi selle mehe potentsiaali. Jumal annab, kellele Ta annab, ja ei anna, kellele Ta ei anna – tegelikult annab Ta kõigile, aga vähesed tunnevad ära. Mooses läks Hoorebi mäe juurde, ta läks Jumala mäe juurde. Mine sina ka ja jäta Jumalale see, kas Ta annab või ei anna, ja mida Ta sulle annab. Aga minna võiks küll.

AÜ: Lähme!