„Tulge, hõisakem Issandale, hüüdkem rõõmuga oma päästekalju poole! Tulgem tema palge ette tänamisega, hõisakem temale kiituslauludega! Tulge, kummardagem ja põlvitagem, heitkem maha Issanda, oma Looja palge ette! Sest tema on meie Jumal ja meie tema karjamaa rahvas ja lambad, kes on tema käe all. Täna, kui te kuulete ta häält“ (Ps 95).
Mai lõppes Kolmainujumala pühaga. Võib olla on raske mõista kolmainuõpetuse praktilist tähendust kristlase elus. Aga seos on olemas. Kõigel kõigega on seos ja nii on iga inimese eluavaldusel seos Kõigeväelisega. Mis siis, et me seda enamasti väga selgelt ei taju. Keskaja müstik meister Eckhart tuletab meelde: „Inimesel on võimatu mõelda kogu aeg Jumalale ja see poleks ka kasulik. Inimesed ei leiaks rahulolu Jumalas, kes on ainult mõtetes. Sest kui mõte kaob, siis kaob koos sellega ka Jumal. Jumal on väljaspool inimese mõtteid. Ja Jumala tõelisus ei kao kunagi.“
Õpetust on siiski vaja. Nimelt aitab õpetus kristlastel paremini mõista oma suhet Jumalaga ning üksteisega. Meie osaks jääb põhimõtteline püüd osaduse poole, mida iseloomustab pühendumine ja armastus.
Kõige olulisem on aga see, et meil on põhjust alati rõõmustada, et me ei kuulu üksnes selle maailma valitsejate ja valitsuste võimu alla. Laulik on selle imelise selgusega kokku võtnud: „Sest tema on meie Jumal ja meie tema karjamaa rahvas ja lambad, kes on tema käe all.“
Johannese evangeeliumis kasutab Jeesus viinapuu ja selle okste võrdpilti, rõhutades niimoodi vajalikku ühendust. Vanas Testamendis sümboliseerib viinapuu Tõotuse rahvast – Iisraeli. Sellest teevad juttu nii psalmid kui ka mitu prohvetit. Seda tuntud motiivi kasutab Jeesus ka ise, kui Ta rahvast õpetab. Aga Ta annab siin sellele pildile uue tähenduse. Küsimus ei ole enam selles, et inimesed kuuluksid mingisse kindlasse kogukonda, vaid neil tuleb olla vastuvõtlik Jumala armule. Fanny de Sievers on öelnud: „Kristuse vaim on elumahl, mis toidab inimest ja hoiab teda ühenduses teiste kaasinimetega.“ Vanale viinapuule peab järgnema. Ta kutsub kristlasi jääma Temasse, sest ainult nii saavad nad olla viljakad ja nende elu on õnnistuseks teistele.
Mõistmatud ja võõrad ajad jäävad meid saatma lõpuni, aga Vaimule avatuna näeme siiski nii palju valgust, et saame astuda järgmise sammu ... ja siis järgmise ..., kuniks elu. Nagu jääb tõeks see, et Jumal on ja jääb saladuseks.
Kõrbeisade pärandis on lugu: „Kui abba Sakarias oli suremas, küsis abba Mooses temalt: „Mida sa näed?“ ja abba Sakarias vastas: „Kas poleks parem vaikida, Isa?“ „ Jah, mu laps,“ ütles Mooses, „parem on vaikida.“
PALVE: Issand, aita meil püsida rõõmus ja tänumeeles, et Sina juhid meie elu ja Sinu käes on kõik ajad ja ajastud. Hoia meid ja meie rahvast, ärata usku, et meiegi läbi saaks ülistatud Sinu püha nime. Aamen.
