„Armastus /---/ ei jäta meelde paha, tal ei ole rõõmu ülekohtust, aga ta rõõmustab tõe üle. Ta lepib kõigega, ta usub kõike, ta loodab kõike, ta talub kõike. Armastus ei hääbu kunagi“ (1Kr 13:5–8).
Kunagi kingiti mulle Nikos Kazantzakise raamat „Viimne kiusatus“, kus kirjanik püüab kujutada Jeesuse elu ilukirjanduslike vahenditega, rõhutades just Tema inimlikku poolt. Ilmselt just selle üsnagi naturalistliku kirjelduse tõttu olevat see raamat alguses pandud Rooma katoliku kiriku ja ka Kreeka kiriku poolt keelatud raamatute nimekirja. Hiljem keeld siiski tühistati. Raamatus leidub mõtlemapanevaid kohti. Nädalal, mil algab paastuaeg ja mis algab pühapäevaga, mille teemaks on „Jumala armastuse ristitee“, meenutaksin üht lõiku sellest raamatust.
Raamatus viib kirjaniku tahe kokku Jeesuse ja Rooma sõjapealiku Rufuse, kelle tütar on raskesti haige. Rufus kohtab Jeesust, olles tagasiteel juudi mässajaid püüdmast, tal on kaasas kolm juudi vangi, keda ootab ilmselt ees surmanuhtlus.
„Rufus küsib Jeesuselt: „Puusepa poeg, on jumalaid, kes vihkavad ja surmavad meid; teisi, kes ei suvatse meid tähelegi panna; ning kolmandaid, kes on heatahtlikud ja kaastundlikud, kes tervendavad õnnetuid surelikke haigustest. Millist liiki on sinu jumal?“
„Jumal on üks,“ vastas Jeesus. „Ära teota Jumalat, pealik“
Rufus raputas pead. „Ma ei taha laskuda arutlusse usu üle,“ ütles ta. „Ma põlgan heebrealasi, sest te jahvatate vahetpidamatult oma Jumala üle. Ma tahtsin sinult küsida ainult ühte: kas su Jumal võib ...“ Ta vakatas. Tal oli häbi laskuda paluma teenet juudilt. Ent kohemaid nägi ta tolle silmis voodit, millel lamas liikumatult kahvatu kehaga tütarlaps, kelle kaks suurt rohelist silma vaatasid teda ainiti, paluvalt ...
Ta võttis end kokku, kummardus veel enam sadula kohale.
„Puusepa poeg, kas su Jumal võib haigeid terveks teha?“ Ta vaatas Jeesust kartlikult. „Kas võib?“ kordas ta küsimust, nähes Jeesust vaikimas.
Jeesus tõusis aeglaselt püsti ja lähenes ratsanikule. „Vanemad söövad tooreid viinamarju,“ ütles ta, „aga lastel on hambad hellad. Selline on mu Jumala seadus.“
„See on ülekohtune!“ hüüdis tsentuurio võpatades.
„See on õiglane,“ vaidles Jeesus vastu. „Isa ja laps on ühest tüvest. Üheskoos tõusevad nad taevasse, üheskoos lähevad alla põrgusse. Kui lööd ühte, haavad mõlemat. Kui eksib üks, karistatakse mõlemat. Sina ajad meid taga ja tapad, pealik, ning Iisraeli Jumal lööb sinu last.“
„Rängad on su sõnad, puusepa poeg. Ükskord kuulsin sind Naatsaretis kõnelemas ning su sõnad tundusid mulle liiga leebed selle kõrval, millega roomlased on harjunud, aga nüüd ...“
„Siis rääkis taevariik, nüüd räägib maailma lõpp. Sellest päevast peale, kui sa mind kuulsid, pealik, on õiglane kohtumõistja istunud aujärjele, avanud arveraamatu, kutsunud Õigluse enda kõrvale seisma, mõõk käes.“
„Sinu Jumal ei lähe siis õiglusest kaugemale?“ hüüdis tsentuurio meeleheitlikult. „Seal jääb Ta seisma? Mis oli see uus sõnum, mida sa suvel Galileas kuulutasid? Armastus? Minu tütrele pole vaja Jumala õiglust, ta vajab Tema armastust. Ma otsin Jumalat, kes läheb õiglusest kaugemale ja võib mu lapse terveks teha. Sellepärast olen ma saatnud kõik sind otsima. Armastust, kas kuuled? Armastust, mitte õiglust.“
„Halastamatu Rooma pealik, kes paneb su julma suhu sellised sõnad?“
„Valu ja armastus oma lapse vastu. Ma otsin Jumalat, kes teeb mu lapse terveks, siis usun Temasse.“
„Õndsad on need, kes usuvad Jumalasse ega nõua imesid.“
„Õndsad! Aga mina olen karm ja kahtleja inimene. Ma olen näinud palju jumalaid, Roomas on meil neid tuhandeid, mul on neist kõrini.“
„Kus su tütar on?“
„Aias, ühel künkal, siinsamas külas.“
„Lähme.““
Ja Jeesus läheb Rooma väepealikuga kaasa ja tervendab tema tütre haigusest.
Õiglus ja halastus. Mis on olulisem meie jaoks, mille valiksime: kas õigluse või halastuse? Sõltub ilmselt olukorrast: mida meile hetkel rohkem on vaja. Kui oleme kellegi tegevuse või sõnade läbi haiget saanud, kannatanud, valiksime ilmselt õigluse. Kui oleme ise kellelegi kannatusi põhjustanud, siis valiksime loomulikult halastuse. Kristluse jõudmisega maailma on aga kristlaste jaoks üheks väga arvestatavaks kaalukeele langetajaks õigluse ja halastuse vahel saanud hoopis kolmas faktor – armastus. „Armastus katab kinni pattude hulga“ (1Pt 4:8). Kes suudab armastada, pole Jumala jaoks tundmatu, isegi kui ta ise Jumalat veel ei ole tundma õppinud, sest Jumal on armastus. „Kes ei armasta, see ei ole tundnud Jumalat, sest Jumal on armastus“ (1Jh 4:8).
Eilse pühapäeva ja terve selle nädala teema on „Jumala armastuse ristitee“. Kui meie Jumal, Jumal, kellesse me usume ja kelle peale meie oma lootuse paneme, lähtuks vaid õiglusest, vaataks ainult inimeste elude ja nende tegude peale, otsustaks rangelt selle järgi nende saatuse üle, siis peaks eilse pühapäeva nimetuseks olema pigem „Jumala õigluse karistustee“. Ei oleks Jumal, juhindudes vaid õiglusest, kaks tuhat aastat tagasi saatnud oma Poega inimesena maailma, ei oleks Ta lasknud Tal ennast kurjade ja patuste inimeste eest ohverdada, surra ristisurma, ei oleks saatnud Teda võitlusse surmavalla valitsejaga. Ei oleks meil lootust pärida igavest elu. Õnneks on meie Jumal teistsugune. Meie, kristlased, oleme oma Issanda Jeesuse Kristuse Isas leidnud sellise Jumala, nagu otsis too julm Rooma sõjapealik meie loos. Jumala, kelle jaoks on esikohal armastus, aga see tähendab – ka halastus, andestus, hoolimine ja abi. Rooma sõjapealiku tütre päästis tema isas elanud armastus. Kelles elab armastus, tõmbab selle kaudu ligi Jumalat, kes on armastus. Jumalat, kes halastab ja päästab ka patuse.
PALUGEM: Tänu Sulle, Jumal, et Sa oled meil lasknud end leida. Tänu Sulle Sinu armastuse eest. Tänu selle eest, et Sinu halastus on suurem kui õiglus. Õpeta meidki armastama oma kaasinimesi halastava armastusega, mis on õiglusest suurem. Aamen.
