„Nõnda siis ei ole midagi see, kes istutab, ega see, kes kastab, vaid Jumal, kes kasvatab. Istutaja ja kastja teevad sama tööd, aga kumbki saab oma palga vastavalt oma vaevanägemisele.
Sest Jumala kaastöölised oleme meie; Jumala põllumaa, Jumala hoone olete teie. Mulle antud Jumala armu järgi olen ma kui tark hooneehitaja rajanud aluse, aga teine ehitab sellele. Igaüks vaadaku siis, kuidas ta ehitab! Jah, teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis on juba olemas – see on Jeesus Kristus. Kas keegi ehitab sellele alusele hoone kullast, hõbedast, kalliskividest, puudest, heintest või õlgedest – kord saab igaühe töö avalikuks. Issanda päev teeb selle teatavaks, sest see ilmub tules, ja tuli katsub läbi igaühe töö, missugune see on. Kui kellegi töö, mis ta on ehitanud, jääb püsima, siis ta saab palga. Kui kellegi töö põleb ära, siis ta saab kahju, aga ta ise päästetakse otsekui läbi tule“ (1Kr 3:7).
Apostel Pauluse töö ja tegevus on tolleaegse maailma kontekstis ääretult ulatuslik. See toimus Rooma impeeriumi erinevates osades ja jõudis välja keisririigi keskusesse Rooma ja isegi on arvatud, et Paulus käis ka Hispaanias.
Paulus kirjutab Korinthose kogudusele, kus oldi harjutud hindama erinevaid jutlustajaid. Oli neid, kes olid populaarsed, keda armastati ja imetleti, ja oli neid, kes koguduse arvates ei sobinud eriti. Väga tuttav koguduste elus praeguselgi ajal. Ühed ütlesid: „Meie oleme Pauluse omad,“ teised: „Meie Apollose omad.“ Paulus aga teab, et inimlik pilk kipub keskenduma liigselt välisele. Ikka see, et, kes tundus jõulisem oma sõnades, kes oli karismaatilisem, kelle järgi rahvas rohkem jooksis. Lisaks meeldimisele ja kiindumusetele otsivad inimesed selliselt ka enda jaoks turvatunnet. Nii nagu ühiskonnas, nii ka koguduses võib juhtuda, et osadel liikmetel tekib sõltuvus liidritest. Üsna sobiva definitsiooni minu meelest on andnud taolise nähtuse kohta psühholoog Wilfried Bon, kes on palju uurinud sõltuvusseisundeid ja nende tekkemehhanisme: „Peamine eesmärk on turvatunde saavutamine ning liikmete kaitsmine ühe indiviidi kaudu. See on põhialus, mille ümber rühm on kogunenud. Liikmed käituvad, nagu nad ei teaks mitte midagi, justkui oleksid nad ebaküpsed olevused. Nende käitumine eeldab, et liider on neile kontrastina kõikvõimas ja kõiketeadev.“
Paulus pöörab fookuse mujale. Ta tuletab meelde, kelle pärast kogudus üldse koos käib. Me ei pea oma vaimset elu ehitama inimeste ideaalide, ootuste, pettumuste või nõudmiste peale. Meil on üks alus – Jeesus Kristus. Tema peale saab rajada. Teda saab usaldada. Töötegijad koguduses vahetuvad. Igal neist on oma nõrkused ja tugevused.
See, et me oleme Jumala põllumaa, tähendab, et me pole mingi isemajandav projekt ei tea kust ilmunud direktorite juhtimisel, vaid me oleme töölised Issanda viinamäel. Me oleme Tema investeering, Tema armastuse sihtmärk. Iga hoone vajab alust. Maja vajab vundamenti. Ja see alus ei ole meie tunded, kogemused ega saavutused. Kirik elab ja toetub Kristusele. Keegi meist, külvajatest, ei saa aga ise olla aluseks. Olgu ta siis nii võimekas kui tahes ja inimeste poolt hinnatud ja lugupeetud. Kõiges, mida teeme, peame olema Jumala Vaimule avatud. Tema kingib „sõnaseemne“, mida külvata, Tema oskab kord öelda sedagi, mis saagiga me pärale jõudsime.
PALVE: Armuline Jumal, me tuleme Sinu ette tänuliku ja avatud südamega. Issand, Sina tead, et vahel on meie südamed tuimad ja kuivad. Sageli väsime ja muutume rahutuks. Aita meil kõiges toetuda Jeesusele Kristusele – ainsale kindlale alusele. Ja kui meie töö tundub väike või viljatu, siis tuleta meile meelde: Sina oled see, kes kasvatab. Sina oled see, kes õnnistab ja viimaks meid vastu võtab, kui oleme olnud ustavad ja oma töö siin lõpetame. Issand, õnnista meie kogudust, hoia meid oma Poja näidatud teel ja aita, et kõik, mis me teeme, sünniks Sinu kiituseks. Aamen.
