„Issand on mu karjane“ (Ps 23:1). „Tema karistab, kasvatab ja õpetab ja toob oma karja koju nagu karjane“ (Srk 18:13).
Eilse pühapäeva ladinakeelne nimetus oli „Misericordia Domini“ ehk tõlkes 'Issanda heldus, ustavus'. Seda pühapäeva on hakatud kutsuma ka Hea Karjase pühapäevaks, sest selle pühapäeva pühakirjatekstid kõnelevad Jumalast ja Tema Pojast Jeesusest Kristusest kui karjastest: karjastest, kes hoolitsevad ustavalt oma rahva eest, keda võrreldakse lammastega.
Jeesus on öelnud: „Mina olen hea karjane, tunnen omi ja minu omad tunnevad mind“ (Jh 10:14). „Hea karjane annab oma elu lammaste eest“ (Jh 10:11). Ilusad sõnad, mis paitavad kõrvu. Kuid kas meie oleme omad, kuulume Jumala, kuulume Jeesuse karja hulka? Kas meie tunneme Teda? Kas meie kuuleme Tema häält
Justkui kuulume – me ju oleme ristitud, st meie peal on Jumala karja märk. Justkui tunneme ja kuuleme Tema häält – loeme ju vahel pühakirja, käime mõnikord kirikuski jutlusi kuulamas. Kui tõsine häda käes ja meelde tuleb, siis ehk palvetamegi. Kui aga arvame, et kuulume ja kuuleme, siis miks me elame nii, nagu polekski meil karjast – head Karjast, kes on helde ja ustav? Jeesus on kord oma õpilastelt küsinud: „Miks te olete nii arad? Kuidas teil ei ole usku?“ (Mk 4:40).
Mulle tundub, et paljude ristiinimeste elu kohta sobib hästi Gruusia vanasõna, mis ütleb: „Kogu elu kartis lammas hunte, aga lõpuks sõi ta ära hoopis karjane."
Kartus ja hirm on täiesti loomulikud ja vahel isegi vajalikud nähtused inimelus. Nende ülesandeks on hoida inimest tagasi mõttetult oma elu ohtu seadmast. Häda on selles, et me kardame valesid asju ega tea, mida ja keda me peaksime kartma. Isegi ristiinimestena unustame vahel, kelle käes on tegelikult tõeline võim, kelle käes on meie saatus tegelikult; ei oska märgata ega suuda taibata, milles peitub meie jaoks tõeline oht.
Kaasasündinud enesealalhoiuinstinkti ja ettevaatlikkusega vaatame aina enda ümber, otsides vaenlasi, kes võivad võtta meilt elu või muuta selle tavalisest ebamugavamaks. Piltlikult öeldes otsime me enda ümbert varitsevaid hunte – on ju inimesi vahel kombeks kurjuse poolest võrrelda nende iidsetest aegadest tuntud kurjamitega, kiskjatega, kes murravad lambaid ja muidki koduloomi ning suure nälja korral vahel isegi inimesi.
Jeesuski ütles kord oma õpilastele, keda kuulutama läkitas: „Minge! Vaata, ma läkitan teid kui lambaid huntide sekka“ (Lk 10:3).
Me oleme harjunud otsima enda ümbert hunte, ohtu ja surma, isegi siis, kui oleme ristimises saanud endale Hea Karjase, Jeesuse. Karjase, kelle ülesandeks on oma lambaid huntide eest kaitsta, pole me õppinud usaldama ennast Tema hoolde, vaatama Tema poole, otsima Temas elu ja lootust. Ikka otsime pilguga hunte, mitte karjast. Vaatame surma, mitte elu poole. Kuulatame pinevalt, kas kusagilt kostab hundiulgu, ja laseme seda kuulates kõrvust oma karjase sõnad, elu sõnad, mis juhatavad eemale murdjast, juhatavad igavese elu allika poole.
Evangeeliumis, Jumala rõõmusõnumis, kannab kuri murdja kuradi nimetust. Martin Luther on kord öelnud, et kurat on Jumala ketikoer ja Jumal määrab tema keti pikkuse. Kui sel ketil on oma pikkus, on kuradile seega eraldatud oma territoorium, mis on väga kindlalt määratud: ta saab kätte vaid need, kes tema territooriumile, tema haardeulatusse lähevad.
Igaüks hoiab ja kaitseb oma territooriumi – ka meie. Ei ole igaüks teretulnud meie maale, meie kodudesse. Ei soovi me, et igaüks tuleks meie isiklikule territooriumile, meid puudutama, kallistama. Karjane ei vii oma karja kunagi kiskja territooriumile, Jeesus, hea karjane, ei juhi oma lambaid kuradi territooriumile, murdja kätte. Mõni rumal lammas läheb sinna ise. Vahel uudishimust, vahel teistele oma nn vaprusega muljet avaldada püüdes, vahel karjast eemale eksides ja õiget teed kaotades. Kes hoidub Jumala ligi, Hea Karjase ligi, ei pea liiga palju kartma kuradi rünnakuid. Ei pea pidevalt paaniliselt ringi vahtima ega otsima, kust ta nüüd tuleb. Enamasti ta ei tule meie juurde – meie ise läheme tema juurde.
Jah, igaüks, ka mitte ainult isepäised ja hulljulged seiklejad, võib vahel teelt eksida, me teame seda. Eksida saab isegi radadel, mida oleme eelnevalt mitu korda läbi käinud. Elu rännakutel tasub alati orienteeruda Jumala ja Tema Poja, meie Hea Karjase hääle järgi, mida saame kuulda jumalateenistustel, palvustel ja talitustel pühakodades. Jumala ja Tema Poja hääl on alati meiega nendes teadmistes, mida oleme korjanud pühapäevakooli, leeri- või piiblitundides. Teadmistes, mida oleme ammutanud ise pühakirja uurides.
Jeesus on öelnud: „Minu lambad kuulevad minu häält ja mina tunnen neid ja nad järgnevad mulle ning ma annan neile igavese elu ja nad ei hukku iialgi ning keegi ei kisu neid minu käest. Minu Isa, kes on suurim kõigest, on nad mulle andnud, ja keegi ei suuda neid kiskuda Isa käest“ (Jh 10:27–29).
Kinkigu Issand meile tarkust, et oleksime oma Issandale head lambad ja oskaksime maailmas kõlavate tuhandete häälte keskelt otsida oma Hea Karjase häält, kuulata seda ja järgneda sellele, et võiksime kord jõuda oma taevasele kodumaale, kus saame pärida igavese elu.
