„Tema annab rammetule rammu ja jõuetule jõudu. Poisidki väsivad ja tüdivad, noored mehed komistavad ja kukuvad, aga kes ootavad Issandat, saavad uut rammu, need tõusevad tiibadega üles nagu kotkad: nad jooksevad ega tüdi, nad käivad ega väsi“ (Js 40:29–31).
Vajame jõudu. Paljud inimesed meie ümber kurdavad jõupuuduse üle. Elu kipub kidunema või kaotama oma tähendust ja eesmärki. Vaja on uut väge ja inspiratsiooni, et maailma jälle kuidagi loksutada õigetele rööbastele. Aga mis on õige? Palju päid ja palju vastuseid. Veel enam nõutust või soovi põgeneda kuhu iganes segaduste eest elus ja hinges.
Prohvet teab, et väsimus ja tüdimus on ületatavad. Kui usaldada Väsimatut, kui „tõsta oma silmad mägede poole“.
Võrreldes teiste olenditega, on inimene vist ainus, kes võib põhimõtteliselt endale vastu töötada, anduda ennast kahjustavatele harjumustele jms. Masendunud või ängis inimesele tuletab prohvet meelde, et meie eest hoolitsetakse ka siis, kui meie endi jõud ja tarkus saab otsa. Valguse poole hoides näeb silm mõne aja pärast jälle sihti. Näeb teed. Nii nagu teatud putukad võtavad ette antud tingimustes kõik üheskoos suuna valguskiire poole, suundume meie kõik eemale piirkonnast, kus valitseb surm.
Kõik meie ümber muutub alatasa. Tuleb nõustuda vene kirjaniku Viktor Jerofejeviga, kes ütleb: „Nagu metsik loom vahetab aeg järsult oma peatuspaika.“ Inimesel on raske olla kogu aeg kaasas, olla kogu aeg kohal. Päriselt kaasas, päriselt kohal. Sellepärast prohveti läbi ka Jumal julgustab teda: „Tema annab rammetule rammu ja jõuetule jõudu.“
Kurbus on armu kasvatusvahend. See möödub. Rõõm on aga tulevase maailma koostisosa. Rõõm on üks Püha Vaimu vilju, mis Paulusel järgneb Vaimu viljade loetelus vahetult armastusele. Rõõm Issandast on meie tugevus ja ainult see rõõm teeb meid sõltumatuks maistest rõõmudest. See ei tähenda, et neil poleks väärtust, vaid seda, et meil on kogu aeg see kustumatu allikas, mis annab elule tõelise valguse ja maitse. Meil on siiski lootust ja nukral tunnil või „vaevade maal“ ekseldes tuletab laulik meelde: „Kes minnes kõnnib nuttes, kui ta külviseemet kannab, see tuleb ja hõiskab, kandes oma vihke“ (Ps 126:6).
PALVE: Issand, Sina saadad meid alati. Olgu siis päevad täis rõõmu või muret. Sina leiad teid, Sina valgustad meie pimedust. Tänu ja kiitus Sulle armu eest. Tuleta meile ikka meelde, et Sina oled eluallikas, mis voolab igavesse ellu. Luba meilgi kord sellest osa saada. Jeesuse Kristuse läbi. Aamen.
