„Pange siis maha kogu kurjus ja kogu kavalus ja silmakirjatsemine, kadetsemine ja mis tahes keelepeks! Nagu äsjasündinud lapsed igatsege vaimulikku selget piima, et te selle varal kasvaksite pääste poole, kui te olete tunda saanud, et Issand on helde“ (1Pt 2:2).
Meist pole mitte ainult hoolitud, meie eest on Kristus kannatanud. Meile on jäetud eeskuju. Eeskujudega on aga tihti nii, et see võib tähendada matkimist, mingis rollis olemist elu näitelaval. Seda me kindlasti olemegi, aga see on teine teema. Ainult matkija olla – see tähendab tegelikult üksnes välisele rõhu asetamist. Alati on see oma väikese „mina“ teenistuses. Autoriteetide kummardamine on segu hirmust ja soovist ise samuti väärikas koht kuidagi saada. Jeesus ent ei vaja matkijaid. Ta tahab, et me elaksime päriselt ja tõeliselt. Oleksime rõõmsad nagu need, kes on äsja vabaks saanud ja selgusele jõudnud, et meie elul on suurem tähendus kui vaid meie aastad, ametid või mõtted.
Vabadus ja Tõde, mille järgijatena tahab Kristus meid näha, on üksnes Vabadus Jumalas ja Tõde Jumalas. Keegi meist ei suuda endas kanda kõiki vastuseid elu ja maailma kohta. Oleme alatasa uinunud olekus. Tahame parimat iseendale ja ohverdame neid, kes meie arvates on takistuseks sel teel. Uku Masing kirjutab: „Meie oleme enne sündi kõik väga kitsas vanglas, oma ema üsas, meie oleme ahistatud nagu vangid kõik. Kui me sünnime, siis sünnime maja piirides, vangid ometi, kuigi müürid on laiemale läinud. Kogu meie elu ei ole muud midagi kui minek hukkamispaigale, surma ... kuid meie magame kogu aeg üsast hauani. Meie ei ole iialgi ärkvel, vaid veedame oma elu ühe või teise ulmaga. Tavalisem nendest on see: ma võin ju ellu jääda samuti. Mispärast mina pean surema, teine inimene võib enne mind surra.“
Jeesuski nägi sellise vanglana inimeste elu. Aitab küll! On aeg vangla piiratus iseendas ületada. Ja Ta aitab meid edasi. Valgust ja tarkust jagades. Avab meie silmi, et me kurja ära tunneksime ja suudaksime, kas või alul õige pisut olla päriselt, olla kohal. Valguslapsena. Jumala lapsena.
Kurjal ei ole viimast sõna. Inimene saab paljugi, mis tal halvasti läinud, parandada. Kindlasti mitte kõike inimeste silmis, kuid Jumala süda on suurem. Tundes ära, et Tema on halastus, tuleb meisse ka jõud näidatud rajal edasi liikumiseks. Saame kasvada „pääste poole“.
Ühes vanas kirikupalves on sõnad: „Issand, anna sel vaibuda, mida Sa ise minus ei räägi, peata see, mida sa ise ei liiguta. Võta see koht, mille nüüd ise täidan, ja tee minus ja minu läbi seda, mida Sina tahad.“
PALVE: Issand, puuduta oma Vaimuga meie vaimu, et kõik vajalik paistaks kätte ja kõik surnud ja tardunud meis saaks elavaks. Jeesuse Kristuse läbi. Aamen.
