„Meie kuulutame teile rõõmusõnumit isadele antud tõotusest, et Jumal Jeesust üles äratades on täielikult täitnud tõotuse nende lastele, meile“ (Ap 13:32–33).
Johannes Kuldsuu paasajutluses on sõnad: „Ärgu keegi kartku surma, sest meie Päästja Surm on meid vabaks teinud. Tema on surma kannatades selle hävitanud. Tema hävitas surmavalla, kui Ta läks sinna alla. Ta pani surmavalla möllama, kui see maitses Tema liha.“ Ärgu keegi kartku!
Ometi on hirmudel nii suur mõju inimestele, et paljud loendamatute eneseabiraamatute autorid ja teised spetsialistid püüavad selgitada, kuidas hirmudega toime tulla. Mis siis veel surmahirmust rääkida! Kuid Jumal tõttab appi. Just seda kuulutab Kristuse ülestõusmine surnuist ja miljonite inimeste äratundmine, et ka nendes nn viimsetes küsimustes on vastused olemas. Surmal ei ole viimast sõna. Eluandjal on.
Meilegi näidatakse ülestõusmissündmusega valgust, elu valgust. See on midagi hoopis suuremat kui lihtsalt õpetus ja targad sõnad. Me ei suuda ju Jeesuse sõnade järgi elada. Kõik on meie juures nii armetu, kui asetame oma elu Mäejutluse konteksti. Vähe sellest: tahtes ausaks jääda, oleme sunnitud tunnistama, et me tegelikult ei tahagi elada valguse lapsena, teha head ja üle kõige Jumalat oma ellu paludes.
Ülestõusmise ime kinnitab, et olemise alustes endis on toimunud muudatus. Apostel Paulus rõõmustab ja hõiskab: „Surm on neelatud võidusse! Aga tänu Jumalale, kes meile võidu annab Jeesuse Kristuse läbi“ (1Kr 15:55, 57). Me võime oma elutingimusi aina paremaks muuta ja kohendada. Me võime kõike üha paremini korraldada, kuid surmast me omal jõul võitu ei saa. Inimene sünnib, elab ja sureb. Ettevalmistus surmaks on ka päev: päevalt avanemine Jumala valgusele, mis meie sees tahab süttida. Tempel peab olema tulede säras ja meie ise paistma kätte.
Ain Kaalep on kirjutanud ühes oma luuletuses: „Suur valgus otsib sinu sisse teed. Peaasi, et sa ennast nüüd ei sule.“ Et leinast vabaneda, tuli jüngritel avastada rõõm, mis on niisama ootamatu ja ehmatav kui nende valu. Rõõm Kristuse ülestõusmisest ei ole sunnitud rõõm. See on kingitus Jumalalt ja nagu ikka – antud kõige ootamatumatel hetkedel. See on ülestõusmise rõõm.
PALVE. Püha Jumal, me täname, et Sa oled oma Poja läbi meid lunastanud. Anna meile usku ja kindlat meelt, et me alati ja kõikjal oleksime Tema ülestõusmise tunnistajad. Kingi meile oma rahu, mis ei sõltu meie mõtetest ega tunnetest, vaid on täiesti Sinu kink. Aamen.
(Foto: Heidi Tooming)
