„Ma olen olnud kättesaadav neile, kes mind ei ole nõudnud; ma olen olnud leitav neile, kes mind ei ole otsinud; ma olen öelnud rahvale, kes mu nime ei ole appi hüüdnud: „Vaata, siin ma olen! Vaata, siin ma olen!“ Kogu päeva ma sirutan käsi kangekaelse rahva poole, kes iseenese mõtetele järgnedes käib teed, mis ei ole hea, rahva poole, kes mind ärritab, alati mind trotsib rohuaedades ohverdades ja telliskivide peal suitsutades“ (Js 65:1–3).
Eilne pühapäev, paastuaja 5. pühapäev, kannab nimetust „kannatuse pühapäev“.
Kui meil on tegemist mõne eriliselt aeglase, pika taibu ja pikatoimelise inimesega või oleme sattunud bürokraatide küüsi, kes oma mõttetu tähenärimisega on meid enesevalitsuse kaotamise ääreni viinud, siis oleme vahel endamisi pobisenud: „Issand, anna kannatust!“ Anna kannatust. Kas me tõesti palume endale valu? Emotsionaalset või füüsilist valu? On ju väljendi „kannatus“ esmane tähendus ebamugavus, valu, piin, mis on paratamatusena osaks meie elust, sõltumata meie soovidest või tegevusest.
Kuid eesti keeles tuleneb samast sõnatüvest teinegi mõiste – kannatlikkus. Kannatlikkus ehk teisiti öeldes vastupidavus, katsumustes kindlaks jäämine on voorus, mis aitab, sõltumata kannatustest ja raskustest, millest tuleb läbi minna, säilitada usk, et eesmärk on võimalik saavutada, ja saavutada see eesmärk. Kuigi need kaks mõistet on tihedasti seotud, oleks mõistlik paluda endale kannatlikkust, mitte kannatust.
Meie kirjakohas kõneleb prohveti suu läbi väga kannatlik Jumal. Jumal, kes on palju kannatanud – kannatanud Loojana, kelle loodu, inimene, on sõnakuulmatuse kaudu ennast Temast eraldanud ja seega määranud ennast kannatustesse ja kaduvusse. Looja jaoks, kes armastab oma loomingut ja hoolib selle saatusest, põhjustab Tema loodu selline valik kannatusi. Me mõistame seda, kui mõtleme oma lastele, oma loodule, keda armastame ja keda tahaksime kannatustest säästa, kuid kes sageli ei taha kuulda võtta meie nõuandeid, meie õpetusi, ja kellel seetõttu tuleb omaenda eksimuste ja kannatuste kaudu õppida. Nähes nende kannatusi, keda armastame, kannatame meiegi, oleme kaaskannatajad.
Kirjakohas kõneleb meie kannatlik Jumal meiega nõnda, nagu Ta kord umbes 700 aastat enne Jeesuse sündi kõneles oma väljavalitud rahvaga, Iisraeli rahvaga. See rahvas elas kannatuste ajas, olles allutatud võõrriigi poolt. Iisraeli rahvas hüüab oma Jumala poole, anub Temalt abi ja halastust.
Prohveti kaudu ütleb Jumal, et Tema rahva kannatused ei ole põhjustatud mitte sellest, et Jumal jättis oma rahva maha, vaid sellest, et rahvas on ise eemaldunud oma Jumalast. On valinud tee, mis viib eemale Jumalast, viib kannatusteni, viib hukatusse. Jumal ütleb, et Tema rahvas käib iseenese mõtetes ja just need viivad seda teele, mis ei ole hea.
Millest või kellest mõtleme meie? Enamasti on meie mõtted – nagu kunagi Iisraeli rahvalgi – ilmselt seotud üpris praktiliste küsimustega olevikus ja lähitulevikus, asjade ja inimestega, kes meid ümbritsevad, ajalike ja kaduvate asjade ja inimestega. Harva suuname oma mõtteid kaugemale. Me kardame mõelda maise elu lõpule, surmale. Me ei oska või ei taipa mõelda tulevikule, mis on teispool meile eluks antud aja lõppu. Me ei julge igatseda igavikku ja seega ei taipa selleks ka valmistuda. Ja kuna me ei usu tulevikku, siis pole meil ka kannatlikkust kannatustes.
Jumal, meie Looja, Igaviku Issand, soovib, et Tema loomingu keerulisim osa – inimesed, Tema lapsed – võiksid jõuda pärast ajaliku elu lõppu Tema juurde tagasi ja päriksid igavese elu, mida surm ega kaduvus ei suuda hävitada.
Kannatuse pühapäeval mõtleme sellele, et halastav ja armuline Jumal, lõputult kannatlik ja kannatav Jumal, ei öelnud oma kaeblevale rahvale mitte seda, et „ma olin teie juures“, vaid Ta ütles „Vaata, siin ma olen. Kogu päeva ma sirutan käsi kangekaelse rahva poole.“ Jumal, meie kannatav ja kannatlik Jumal, ei jätnud oma loodut. Ta andis inimkonnale uue võimaluse ja saatis kaks tuhat aastat tagasi maailma oma Poja, Jeesuse Kristuse. Saatis inimesena, saatis elama inimese elu, saatis aitama kannatavatel inimestel taastada usu kaudu sidet nende Looja, Jumalaga. Saatis näitama teed ellu, mis iial otsa ei lõpe. See ülesanne tähendas aga seda, et Jumal saatis oma ainsa poja kannatama. Jeesus pidi oma maises elus kannatama nendesamade mõistmatute, iseenese mõtetes käivate inimeste käe läbi, keda Ta päästma tuli.
Jeesus kandis süütuna karistust inimkonna pattude eest – ristisurma. Prohvet Jesaja ütleb Jeesuse kohta: „Karistus oli tema peal, et meil oleks rahu, ja tema vermete läbi on meile tervis tulnud“ (Js 53:5). Kannatlikkusega kannatustes võitis Ta surma ja rajas tee läbi surmavalla Jumala, Taevase Isa juurde neile, kes kannatuses kannatlikuks jäävad ja usus ustavalt Tema jälgedes oma eluteed rändavad.
Kannatuse pühapäeval ütleb meie kannatlik Jumal meile: „Vaata, siin ma olen! Vaata, siin ma olen!“ Ärgem siis meie trotsigem Teda. Suunakem oma mõtted endalt Temale. Usaldagem Tema ustavat armastust, mis on meile ilmunud ja on meiega meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi. Palugem Temalt endalegi kannatlikkust kannatustes.
