„Neil päevil asus Maarja teele ja ruttas mäestikku Juuda linna ja tuli Sakariase kotta ning teretas Eliisabetti. Ja sündis, kui Eliisabet kuulis Maarja tervitust, et laps hüppas ta ihus. Ja Eliisabet sai täis Püha Vaimu ja hüüdis suure häälega: „Õnnistatud oled sina naiste seas ja õnnistatud on sinu ihu vili! Miks saab mulle osaks, et mu Issanda ema tuleb minu juurde? Sest vaata, kui su tervituse hääl mu kõrvu kostis, hüppas lapsuke mu ihus rõõmu pärast. Ja õnnis on naine, kes on uskunud, et läheb täide, mis Issand talle on kõnelnud.““ (Lk 1:39–45).
Maarja-nimeline noor naine ruttab läbi mägise kõrbemaastiku. Ta kiirustab. Vaid mõni päev tagasi on tema seni nii rahulikult ja tavapäraselt, võiks ehk isegi öelda et uniselt kulgenud elus toimunud midagi väga erilist. Temaga on kõnelenud ingel. Ja on kuulutanud talle midagi väga ilusat. Ta on Maarjale öelnud, et temast saab ebatavalisel ja imelisel viisil, ilma mehe abita, ema, kes toob ilmale poja. Ingel on öelnud Maarjale ka seda, et see ebatavalise sünnilooga poeg saab nimeks Jeesus, Ta saab olema suur, Teda peab hüütama Kõigekõrgema pojaks ja Jumal annab Temale valitseda kuningriigi, millel ei ole otsa.
Saada emaks, poja emaks, ja veel sellise poja emaks, kellest saab terve kuningriigi valitseja, keda hüütakse Kõigekõrgema pojaks – see on liiga ilus ja hea, et olla tõsi. Aga äkki see polegi tõsi? Äkki oli see kohtumine, see kõnelus ingliga, vaid päikesepistega kaasnev ajutine meeltesegadus, mida kuuma kliimaga maades ikka ette võib tulla? Äkki oli see vaid üks neist ilusatest unenägudest, mida inimesed ikka vahel näevad, unenägudest, mis peegeldavad meie südame suurimaid igatsusi, unenägusid, millest ärgates saame väga kurvaks, aru saades, et see, mis tundus nii tõeline, polnudki tegelikkus?
Kuid Maarjale meenub, et ingel on öelnud midagi veel. Ta on öelnud, et raugaeas viljatu Eliisabet, Maarja sugulane, on juba kuuendat kuud lapseootel. Jah, toosama Eliisabet, kes oli jõudnud vanusesse, mil lastesaamine on täiesti võimatu. Kui see ingli jutt vastab tõele, siis järelikult ei olnudki see kohtumine, see ennustus, luul või unenägu. Ja kellega veel oleks parem ja õigem oma imelist kogemust jagada kui mitte teise naisega, kes samuti on Jumala poolt erilist imet kogenud, kes samuti ilmselt tunneb tänulikkust, aga ka hirmu lapsesaamise imega kaasneva ülesande ja vastutuse ees? Naisega, kes ilmselt suudab mõista. Ja Maarja asubki kohe teele, et tõde teada saada.
Ingli kuulutusest Maarjale oli möödunud ehk vaid mõni päev. Vaevalt, et Maarja isegi teadis, et ingli kuulutus oli juba täituma hakanud ja ta juba kannab talle tõotatud last. Eliisabet aga, kellele anti just sel hetkel Püha Vaimu, tundis ja nägi, nägi ka tulevikku, nägi enda ees seismas mitte lihtsalt segaduses noort lapseootel naist, vaid Issanda ema. Issanda kandjat. Armulise Issanda ema, armulise Issanda kandjat.
Eilse pühapäeva teemaks oli „eluleib“. Ja eile pidasime oma koguduses ka leeripüha. Vana luterliku traditsiooni järgi oli leeripüha päevaks, mil inimesed, kes andsid leeritõotuse, võtsid vastu Issanda õnnistuse ja said seega koguduse täisõiguslikeks liikmeteks, võtsid ka esimest korda vastu armulauda: taevast leiba, eluleiba. Kuulsime altarist lugemist Johannese evangeeliumist, kus Jeesus on enda kohta öelnud, et Tema on taevast tulnud leib, kes annab maailmale elu.
Meie kirjakoht kõneleb sellest, et Maarja, Issanda teenija, oli tulnud Eliisabeti kotta, kandes oma ihus eluleiba, taevast tulnud leiba, mis kingib maailmale elu. Pühakirja alguslugude kohaselt oli patu paradiisi toojaks naine. Ja nüüd oli naise üsk saanud kohaks, kus Jumal lasi valmida eluleival. Naise üsk, Maarja üsk, oli esimene anum, kus hoiti Jumala poega, taevast leiba, mis kingib maailmale igavese elu. Jah: Jumala leiva, elu leiva jõudmine patuse inimeseni, on Jumala ja inimese vahelise imelise koostöö tulemus. Nendevahelise leppimise alguse tunnus.
Kui inimesed on valmis saanud uue maja, on kolinud uude korterisse, uude kodusse, siis on kombeks käia neil külas n-ö soolaleival ja viia kingitusi. Ehk on mõnel meistki see võimalus olnud. Ammune tava viia uutele naabritele heasoovlikkuse märgiks soola ja leiba pärineb Saksamaalt ja see on tänapäevalgi mõnel pool maailmas veel kasutusel. Võeti ja võetakse mõnikord tänapäevalgi tähtsaid külalisi pidulikult vastu soola-leivaga. Soola-leivaga vastuvõtmine tähendab tere tulemast ütlemist, soovi, et need, kes on tulnud, tunneksid end hästi ja turvaliselt nagu kodus. See on ka sõpruse pakkumise märk. Pakkumise, mitte ostmise.
Sool-leib on avanss, mitte palk tehtu eest. Sõprus teenitakse välja tegudega edasise suhtluse käigus. Jumal on inimese juurde tulnud leivaga, on öelnud: tere tulemast minu riiki. Kinkinud oma poja, elava leiva, sõpruse ja heasoovlikkuse märgiks. Kinkinud selle tervituseks ja rahu märgiks neile, kes soovivad jõuda, soovivad elama asuda jumalariiki, saada selle kodanikeks. Neile kes vajavad rännakul uude kodusse jõudu, tarkust ja julgustust.
Meiegi võtame seda elavat leiba vastu, võtame Jumala sõna, aga füüsiliselt ka armulaua sakramendi kaudu. Leiba, mida kasutame armulauasakramendis, hoitakse erilises nõus. Kui näeme, kuidas õpetaja seda sealt pühitsemiseks võtab, tuletagem meelde taevase eluleiva kõige esimest hoiukohta ja mõelgem sellele, kui lähedased võivad Jumal ja inimene tegelikult olla, kui lähedasteks nad peaksid saama.
Maarjast sai Jumala Poja kandja, taevase leiva, eluleiva kandja ja vähemalt osaliselt ka küpsetaja. Oli ju tema see, kes kasvatas Jumala Pojas, elu leivas, tema inimlikku poolt. See oli suur au ja suur vastutus. Aga meie? Meil on Maarja ja tema ülesandega rohkem ühist, kui me tavaliselt arvame. Ilmselt pole me selle peale eriti mõelnud, aga kui oleme andnud leeritõotuse, siis oleme öelnud sisuliselt sama, mida ütles kord Maarja inglile, kes teatas talle, et ta on valitud Jumala Pojale emaks: siin on Issanda teenija, sündigu mulle sinu sõna järgi. Oleme saanud ristimises Jumalariigi kodakondsuse, oleme vaimulikult saanud täisealisteks ja oleme võtnud endale vastutuse laiendada Jumalariigi piire juba siin maa peal, andnud end Jumala käsutusse.
Jah, meile ei ole antud ülesandeks kanda Jeesust, Jumala Poega. Kuid ristiinimestena kanname me siiski kõik osakest Jumalast, nimelt Püha Vaimu. „Eks teie tea, et te Jumala Tempel olete ja et Jumala Vaim teie sees elab,“ ütleb pühakiri (1Kr 3:16). Nõnda nagu Maarja kandis hoolt Jeesuse eest, elu leiva eest, peame meie hoolitsema Püha Vaimu eest: mitte ainult selle eest, et see kaduma ei läheks, vaid eelkõige selle eest, et see saaks meie kaudu, meie elu kaudu, teha seda, milleks Ta meile on antud: juhtida meid ja neid, kellega meie elu meid kokku viib, meie taevase kodu poole, meie Jumala poole.
Aidaku siis osasaamine armulauasakramendist, lugu, mida kuulsime selle Jumala kingituse, eluleiva meieni jõudmisest ühe noore naise kaudu, kasvatada meis tarkust ja jõudu et meie suudaksime Maarja kombel meile Jumala poolt antud ülesandeid mõista ja neid ustavalt täita. Aamen.
