„Mu silmad on alati Issanda poole, sest tema tõmbab mu jalad võrgust välja. Pöördu mu poole ja ole mulle armuline, sest ma olen üksildane ja vilets! Ahastused täidavad mu südame; tõmba mind välja mu kitsikustest! Vaata mu viletsust ja mu vaeva ja anna andeks kõik mu patud!“ (Ps 25:15–18).
Need salmid peegeldavad psalmisti sügavat usaldust Jumala vastu. Psalmist palub Jumalalt armu ja abi, tunnistades oma üksildust ja vaevatust. Ta on ahastuses ja jõuetu. Ainult Jumal suudab teda päästa ja nii tõstab ta oma silmad Jumala poole, teades, et ainult Jumal suudab teda selles olukorras päästa.
Ta palub Jumalalt armu ja abi. See on võimalik. Ei pea häbenema ega ennast peitma. Ma võin olla haavatav. Ma tohin otsida tuge Jumalalt. See, et ma olen hetkel nõrk ja murtud, ei ole lõpp, vaid tegelikult inimeseks olemise paratamatus siin ilmas. Taavet palub Jumalalt andestust oma pattude eest. Kõik me vajame Jumala andestust ja armu, et alustada uuesti ja minna edasi. Kuniks elu on antud, tuleb oma laulud laulda. Mis siis, et vahel on hääl ära ja tuju sandimast sandim. Kõigel on põhjus ja mitte alati ei paista see meile lihtsalt kätte. Vahel on „kuningal väga külm“ ja tal ei jää muud üle, kui end Jumala käte vahel soojendada. Tuleb lasta end kanda Tema halastuse ja armastuse läbi uuesti õigele teeotsale. Eluteele – nagu Jeesus seda oma järgijatele näitas.
Selleski kaunis ja vägevas psalmis näeme, kuidas Taavet siiralt palvetades tunnistab oma patud ja palub Jumalalt halastust. Ja meilegi jäetakse eeskuju, kuidas enda kitsikuses või meeleheite tunnil hakkama saada. Uute silmadega näha iseennast, ilma ja inimesi.
PALVE: Jumal, julgusta mind, et ma otsiksin Sinult abi raskel ajal ja oleksin tänulik iga hetke eest, mida Sina lased mul tunda ja maitsta. Lase oma armastusel juhtida minu elu. Sellest piisab. Jeesuse Kristuse läbi. Aamen.
