„Sest ma ei häbene evangeeliumi, see on ju Jumala vägi päästeks igaühele, kes usub, juudile esmalt, siis kreeklasele. Sest Jumala õigus on ilmunud evangeeliumis usust usku, nii nagu on kirjutatud: „Aga õige jääb usust elama.““ (Rm 1:16–17).
Meil on üksteisega palju ühist ja see jääb, sõltumata sellest, mis kõik inimeste vahel on juhtunud ja juhtub veelgi. Üksnes ajaloo suured türannid elavad nii omas maailmas, et ühiskond teab neist vaid legende. Aga eks ole nemadki inimesed suhetevõrgus ja ... võrgutajaid jätkub.
Vene luuletaja ja nobelist Joseph Brodsky kirjutab oma essees „Türanniast“: „Haigus ja surm on vist ainsad asjad, mis on türannil oma alluvatega ühist.“ Ja jätkab iroonilises võtmes: „Selles mõttes toob see rahvale üksnes kasu, kui teda valitseb vana mees. Teadmine oma surelikkusest ei tarvitse tingimata kedagi valgustada või leebeks teha, kuid aeg, mis türann kulutab, ütleme, oma ainevahetuse jälgimisele, on riigiasjadelt varastatud aeg.“
Nali naljaks, kuid tegelikult on muidugi asi tõsine, sest ka oluliselt inimsõbralikumas keskkonnas jääb prohvet Jeremija üleskutse, mida pühapäevases jutluse tekstis kuulsime – „Õnnistatud on mees, kes loodab Issanda peale, kelle lootuseks on Issand“ (Jr 17:7) –, vajalikuks suunanäitjaks elurännakul.
Jeesus õpetab Mäejutluses, et me peaksime võitma kurja heaga. See tähendab, et me oleksime loomingulised ja rahutaotleja vaimuga nendel hetkedel, kui oleme silmitsi kurjaga või kui on keeruline leida lahendusi üles kerkinud pingelistele probleemidele. Kui Iisraeli kuningas küsis prohvet Eliisalt, kas ta peab vangilangenud vaenlased hukkama, siis vastas Eliisa: „Ei sa tohi maha lüüa. Kas sa need mehed maha lööd, kelle sa oma mõõga väel ja oma ammu abil vangiks saad? Pane leiba ja vett nende ette; lase nad söövad ja joovad ja lähevad ära oma isanda juurde“ (2 Kn 6:22). Ja usk ütleb meile, et prohvet edastas siin midagi Jumala olemusest, Tema tahtest.
Paulus oma kirjades kasutab usu kohta sõna „pistis“, mida saab ka tõlkida sõnaga ʻusaldusʼ. Nimisõnana on see tuletatud verbist „peitho“, mis tähendab ʻveenmaʼ, ʻkellelegi lootmaʼ, ʻkedagi kuulda võtmaʼ, ʻkedagi usaldamaʼ, ʻkellelegi kuuletumaʼ. Me usume seda, kes räägib meile tõtt, kes annab meile lootust. Just nimelt kedagi, kes nii teeb. Me ei usu vahetult ja otse tõde ennast ega ka lootust ennast. Jeremija räägib oma rahvaga, Jeesus räägib oma järelkäijatega. Uskuda tähendab kedagi usaldada ja see käib isiku kohta. Ja ikkagi mitte ainult sõna, vaid just isik tervikuna. Mitte ainult see, mida Jeesus meile Mäejutluses räägib, vaid ka see, kuidas Ta räägib ja mida Ta teeb. See on tervik ja see puudutab uskujat terviklikult ja siis võib inimene tunda päriselt, mitte piltlikult, et ta on „otsekui vee äärde istutatud puu, mis ajab oma juuri oja kaldale ega karda, kui palavus tuleb, vaid ta lehed on haljad“ (Jr 17:8).
PALVE: Issand Jumal, kingi mulle usku ja tarkust, et ma teeksin tööd õige vaimuga, hoiduksin kurjast ja kasvaksin tänus ja palves. Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi. Aamen.
