„Siis ütlesid mõned rahva seast, kes seda kõnet kuulsid: „Tema on tõesti prohvet.“ Teised ütlesid: „Tema on Messias.“ Aga paljud ütlesid: „Ega siis Messias tule Galileast? Eks Kiri ütle, et Messias tuleb Taaveti järglaste seast ja Petlemma külast, kust oli Taavet.“
Siis tekkis rahva hulgas lahkmeel Jeesuse pärast. Mõned neist tahtsid teda vahistada, kuid ükski ei pannud kätt tema külge. Templisulased läksid nüüd ülempreestrite ja variseride juurde tagasi, ja nood küsisid neilt: „Miks te ei toonud teda?“ Templisulased vastasid: „Ükski inimene ei ole veel kunagi nõnda rääkinud nagu see inimene.“ Siis variserid vastasid neile: „Kas teiegi olete lasknud ennast eksitada? Kas üksainuski ülemaist või variseridest on temasse uskunud? Kuid see rahvahulk, kes ei tunne Seadust, on neetud!“ Nikodeemos, kes kord varem oli Jeesuse juures käinud ja oli üks nende seast, ütles neile: „Ega siis meie Seadus mõista inimest süüdi, enne kui teda on üle kuulatud ja teada saadud, mida ta on teinud?“ Nad kostsid talle: „Kas ka sina oled Galileast? Uuri järele, ja sa näed: Galileast ei tõuse prohvetit!“ (Jh 7:40–52).
Kui me kunagi jälle saame rääkivast kirikust palvetavaks kirikuks, siis on meie ihud valgust täis ja me näeme kõike enda ümber teisiti. Minema kõik need kaustad ja aruanded! Las haihtub meie verest koosolekute ja tööorjustubade mõru sapp! Tee on käia. Eluteel tuleb käia usus ja vaimus. Seal on komistamist, on vahel paigaltammumist ja mõnikord ka vabalendu, kuid meid viiakse edasi. Olgu meie usulised otsingud ja võitlused millised tahes, aga see, kes on kord oma elus ära tundnud armulaua tervendava väe, ei taha enam midagi muud kui Jumalas juurduda.
Usun, et iga ristiinimene on oma elus tahtnud tegelikult tunda ja kogeda midagi taolist, mida sajandeid tagasi on altaris toimunust rääkinud Assisi Franciscus: „Iga päev tuleb Ta alandlikuna meie juurde; iga päev laskub Ta Isa sülest alla altarile preestri käte vahele. Ja nõndasamuti nagu Ta kord ilmus pühadele apostlitele tõelises ihus, nii näitab Ta ennast meile ka praegu pühas leivas.“ Muide läinud nädalal oli püha Franciscuse mälestuspäev. Ilmsest on ta üks armastatumaid pühakuid kirikuajaloos.
„Galileast ei saa tõusta prohvetit.“ Nii olid nad lugenud. Nii olid nad uskunud ja veennud ennast ja teisi selles. Ometi tegutseb Jumal nii, nagu Ta vajalikuks peab. Inimese silmade läbi vaadatuna tegutseb kui „tuul, mis puhub kus ta tahab“. Katsu sundida tuult või juhtida ta kulgu! Ei õnnestu. Muidugi võib templisulased saata seda kummalist kõnemeest kinni võtma, kuid ei suuda nemadki midagi. Aeg pole veel küps ja aeg on Jumala oma.
Meist keegi ei tea, kas meile antakse veel ka selliseid aegu, kus töötavate hulkade laiad massid (nagu tööpõllul rügavaid inimesi mõni aeg tagasi nimetati) saavad kokku meie vanamoodsas kirikus. Uskuda tuleb. Uskuma peab. Tuleb vaid loota, et kui see sünnib, siis ainult sellepärast, et eluleivast osa saada. Seniks saame palvetada, sest kõike, mida te iganes palves endale palute – uskuge, et te olete saanud, ja see saabki teile. Aamen.
PALVE: Issand Jumal, Sina ikka halastad ja aitad neid, kes oma lootuse Sinu peale panevad. Sinu käes on meie ihu ja vaim. Ei oska me tihti oma elu juhtida ega ette näha. Aga me täname Sind, et Sa meid juhatad. Isegi, kui tuleb kõndida surmavarju orus, ei pea me kartma, kui Sina oled meiega. Sellepärast usaldame endid Sinu kätesse. Sündigu Sinu tahtmine. Jah, üksnes Sinu! Aamen.
