„Otsekui hirv igatseb veeojade järele, nõnda igatseb mu hing sinu juurde, Jumal!“ (Ps 42).
„Valge maadeuurija Aafrikas tahtis kiiremini oma reisisihile jõuda. Ta maksis pakikandjatele heldelt, et need liiguksid võimalikult kiiresti. Päev-päevalt pidid pakikandjad sammu kiirendama.
Ühel õhtul istusid kõik kandjad ootamatult maha, heitsid kandamid seljast ja keeldusid teekonda jätkamast. Nad ei olnud mingi raha eest nõus paigalt liikuma. Kui ahastav maadeuurija nende kummalise käitumise põhjust päris, sai ta vastuseks: „Me liigume liiga ruttu. Me oleme kaotanud arusaamise endast ja oma tegudest. Meie hinged on meist maha jäänud. Nüüd peame ootama, kuni hinged meile järele jõuavad.“ („Õpetajat otsimas“. „Hinged jäid maha“. Lk 77)
Vaevalt et see on juhus, et mihklipäevaga, mida eile tähistasime ja mil kõnelesime Jumalat ja jumalalapsi teenivatest taevase päritoluga vaimolenditest inglitest, on ajalooliselt saanud alguse hingedeaeg, mil mõeldakse Jumala poolt inimese loomisel talle kingitud silmaga nähtamatule väele, mis teeb ta elavaks ja muudab ta isiksuseks. Pühakiri kirjutab inimese loomisest nõnda: „Ja Issand Jumal valmistas inimese, kes põrm on, mullast, ja puhus tema ninasse eluhinguse: nõnda sai inimene elavaks hingek“ (1Ms 2:7).
Hingedeaeg kestab peaaegu jõuludeni välja. Hingedeaeg on ajalooliselt olnud periood, mil suuremad välised tööd, põllutööd, olid lõppenud ja inimestel oli võimalus võtta endale aega, et jälgida loodust, mõtiskleda ja unistada. See on olnud aeg tuletada meelde ja rääkida lastele muistseid lugusid, mõelda esivanematele ja suhelda palves nende hingedega, aeg teha tulevikuplaane. Aga eeskätt oli see aeg oma hinge jaoks, kvaliteetaeg tegelemiseks anniga, mille Jumal inimest luues talle annab.
Tänapäeva maailmas on vahepeal vaibunud hingedeaja tähistamine taas moodi läinud. Sellest on saanud periood, mil pidevast kiirustamisest end hingetuks tormanud inimesed on hakanud võtma endale aega – aga milleks? Loodetavasti mitte ainult oma lahkunute haudadel nende küünalde põletamiseks, mille valgus pimedal sügisajal nii kaunilt kalmistutelt paistab. Loodetavasti oleme hakanud kasutama seda aega selleks, milleks seda kasutasid meie esivanemad ja meie algusloo pakikandjad – mõtlemiseks, endast ja oma tegudest arusaamiseks, oma kiirustavas elus eksima ja maha jääma kippuva hinge taas leidmiseks, olnu meenutamiseks, tulevikuplaanide tegemiseks.
Väljas hakkab võimutsema pimedus ja napib päikesevalgust, seda looduslikku valgust, mida ei saa täisväärtuslikult asendada ükski elektrilamp, ja puudelt langevad lehed. Kõik see aitab meil juhtida mõtteid oma surelikkuse peale, oma hinge peale. Me saame äkki aru, et kiirustamisel ja tormamisel ei ole mõtet, kui me teekonnal igaviku poole jätame suure osa oma hingest kuhugi poole tee peale maha, kaotame selle. Meie ihu jääb ju meile kingitud aja lõpul siia maha, paneme ta hauda puhkama, edasi teispoolsusesse peab liikuma meie hing.
Kui keegi sureb, siis on kombeks öelda, et „ta heitis hinge“. Kas lahkunul oli veel alles jäänud hing, mida heita? Kuhu ta oma hinge heitis? Kelle suunas, kelle kätesse? Kas me teame, et ainus, kes suudab hinge näha ja tema poole heidetud hinge kinni püüda, seda hoida ja sellega edasi toimetada, on see, kes ta inimesele kord andis – Looja, Jumal? Kas meie hing teab, kelle järele igatseda ja kelle suunas minna, kui oleme ta endast ära heitnud? Või jääb ta igavesti nukralt ringi hõljuma ja käib pimedatel sügisõhtutel vaatamas haudadele või akendele pandud süüdatud küünlaid, lootuses et ehk aitab see valgus tal kunagi leida tee kuhugi, kus teda oodatakse?
Mulle meenub hingedeajal ikka üks inimene, kes mõne aasta eest tuli minu juurde sooviga, et mataksin ühe tema sugulase urni – sugulane oli ilmaliku talitusega saadetud tuhastamisele. Loomulikult olin valmis urni jumalasõnaga maamulda panema. Kuid tollel inimesel oli veel üks igatsus. Ta rääkis, et oli hakanud uurima oma sugupuud ja oli uurimistöö käigus avastanud, et väga mitu tema lähemat ja kaugemat sugulast olid nõukogude ajal maetud ilmalikult, sest lähedased lihtsalt kas kartsid või ei tulnud neile pähe korraldada kiriklikku matust. Seejuures olid need ilmalikult maetud inimesed olnud lapsena ristitud ja ilmselt nii mõnigi ka leeritatud. Nüüd soovis see inimene, et ma nende lahkunute hauad pühitseksin, et nende hinged võiksid rahu leida. See oli ilus soov ja ma täitsin selle. Sõitsime koos selle inimesega läbi pool Eestit, käisime väga mitmel kalmistul. Palusime koos rahu nende hingedele, kelle põrmud seal maamullas puhkasid. Usun, et rahu leidis ka see inimene, kes oma sugulaste hingede peale mõtelda taipas.
Mingem meiegi hingedeajal oma lähedaste haudadele ja süüdakem seal küünal. Tänagem olnu eest neid, kes seal mullas puhkavad. Palugem nende hingedele rahu ja nende rännakule igavikuradadel õnnistust. Palugem neile, kes alles ehk teel, kiiremat jõudmist taevasesse kodusse.
Aga eelkõige ärgem unustagem hingedeajal ka oma hinge. Kontrolligem, kas me veel suudame palves leida kontakti Temaga, kes meile hinge on andnud. Kontrolligem, kas meie hing, see, mis teeb meist Jumala lapse, on veel meiega ja ega me ole teda tõttamise käigus kuhugi tee peale kaotanud. Tõstkem ta palvekätel Jumala ette ja palugem, et Jumal teda puhastaks ja valaks temasse lootust ja rahu.
(Foto: Eve Kruus)
