„Kuulge Issanda sõna, Soodoma pealikud, pane tähele meie Jumala õpetust, Gomorra rahvas! „Milleks mulle teie tapaohvrite hulk?“ ütleb Issand. „Ma olen küllastunud teie põletusohvrite jääradest ja nuumveiste rasvast. Härjavärsside, tallede ja sikkude veri ei meeldi mulle. Kui te tulete vaatama mu palet, kes nõuab siis teilt mu õuede tallamist? Ärge tooge enam tühiseid ande, ohvrisuits on mulle vastumeelt. Noorkuu ja hingamispäev, koguduse kokkukutsumine – ma ei salli nurjatust ja pühapidamist ühtaegu. Mu hing vihkab teie noorkuid ja seatud pühi; need on mulle koormaks, ma olen tüdinud neid talumast. Kui te käsi sirutate, peidan ma oma silmad teie eest, kui te ka palju palvetate, ei kuule ma mitte, sest teie käed on täis verd! Peske endid, puhastage endid, saatke oma tegude kurjus mu silme eest, lakake paha tegemast! Õppige tegema head, nõudke õigust, aidake rõhutut, mõistke vaeslapsele õigust, lahendage lesknaiste kohtuasju!““ (Js 1:10–17).
Prohveti üleskutse on väga selge: „Õppige tegema head!“ Ei aita riituste ega pühade pidamisest, kui inimese süda eksleb radadel, mida iseloomustab võimujanu, vale ja vägivald. Selline olukord kõneleb põhimõttelagedusest, kus usukommete järgimisest saab mugav ideoloogia, mis aitab kindlustada enda üleolekut ja põhjendada oma ükskõiksust ja kuritöid. Aastakümneid toideti meiegi vaimu nn marksistliku dialektikaga, mille läbi õigustati vägivalda ja vassimist. Eile, kui tähistasime ka vastupanuvõitluse päeva, on seda ehk kohane meenutada. Palju inimesi sandistati nii füüsiliselt kui ka vaimselt, et leninismi lipp lehviks kogu maailma kohal. Siiamaani võib märgata toimunu tagajärgi – eriti vanema põlvkonna inimeste omavahelistes suhetes. On hirmu ja lepitamatust, on asju, mis jäänud välja ütlemata ja selguseta.
Räägitakse, et Vana-Kreekas jäi üks Herakleitose õpetuse ustav jünger naabrile suurema rahasumma võlgu ega kavatsenudki seda tagasi maksta. Naaber kaebas asja kohtusse, kuid seal teatas võlgu jäänu (Herakleitose õpetusele viidates), et vahepeal on ju läinud palju ega mööda ja ta ei ole enam üldse see inimene, kes raha laenas, ning ka see, kes talle laenas, on läbi teinud dialektilise arengu ja muutunud teiseks, nii et küsimus on pigem selles, kas keegi on üldse kellelegi võlgu. Kohtunik oli samuti vaimustunud Herakleitose jünger ja mõistis ta õigeks. Nüüd läks võlausaldaja marru, võttis kepi ja peksis nii võlgniku kui ka kohtuniku läbi. Tal tuli hiljem muidugi ka endal tehtu teo eest vastust anda, aga ka tema oli ju nüüd hoopis teine inimene ning kannatanudki polnud ju enam need, kes peksa said.
Nii juhtub ka usumaastikul, kui elavast usust saab normide kogu, millega on võimalik põhjendada ükskõik mida, kui see on kasulik või aitab parandada usujärgija enesetunnet. Aga me paistame Loojale kätte. Kõik meie valed ja kuritööd tuuakse kord päevavalgele ja meil pole siis ühtegi põhjendust, miks meie läbi kurjus on maad juurde võitnud, miks oleme teistele põhjustanud kannatusi. Vähe sellest – oleme Jumalagi kaasa tõmmanud enda petuskeemidesse. Selle kohta ütlebki Jeesus: „Kui osavasti te teete Jumala käsu tühjaks, et aga kindlustada oma pärimust!“
Jah, minevikku tuleb tunda. Esivanemate pärand ja traditsioonid on olulised, et mõista seda, mis on kujundanud meie mõtlemist ja suhtumisi, kuid sellest veel tähtsam on iseendaks saamine. Kristus vabastab meid inimlikest käskimistest, kuid seob meid ka tõe ja armastusega. On aegu, kus selle nimel tuleb võidelda ja ohvreidki tuua. Siis võime saada jõudu lauliku sõnadest: „Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal“ (Ps 119:105).
PALVE: Jumal, Sina juhid maailma kulgu. Aita meil teha õigeid valikuid, et kuri ei kasvaks, vaid et iga päev annaks ruumi juurde armastusele ja tõelisele vabadusele. Maailm ei kuulu meile, vaid Sulle. Palume Sind, selle maailma Looja: aita ja õnnista meid. Aamen.
