„Ja nad kuulsid Issanda Jumala häält, kes rohuaias sinna ja tänna käis, kui päev viluks läks, ja Aadam ja tema naine peitsid endid Issanda Jumala palge eest rohuaia puude keskele. Ja Issand Jumal hüüdis Aadamat ning ütles temale: „Kus sa oled?“ Ja tema vastas: „Ma kuulsin su häält rohuaias ja kartsin, sest ma olen alasti. Sellepärast ma peitsin enese ära“ (1Ms 3:8–10).
Lapsepõlves on küllap väga paljudel olnud üheks lemmikmänguks peitusemäng. Ja selles just enese peitmise osa. On ju nii vahva vaadata, kuidas keegi sind otsib, sind otsides sinu peidupaigast vahel väga lähedalt mööda läheb, aga sind ei märka. Selle mängu juurde kuulus aga lahutamatult see, et lõpuks sind ikkagi leiti üles. Ei mingit solvumist, isegi kui see juhtus õige ruttu. Mäng läks edasi: uued peitmised, uued otsimised, uued leidmised. Eriti vahva oli mängida seda mängu ema või isaga. Ehk on mõnigi meist peitnud ennast kas kappi, kardina taha või laua alla ja vaadanud, kuidas ema-isa hõiguvad ja aina meist mööda jalutavad. Küllap on paljud meist isegi püüdlikult mitte märganud oma laste või lastelaste jalgu, mis kardina tagant või voodi alt välja paistavad, kui nad oma meelest on end väga hästi ära peitnud. See mäng on lõbus. Ja tegelikult on ülesleitul hingepõhjas suur rõõm, et otsijad otsimisest ei loobunud ja ta üles leiti. See tähendab ju, et temast hooliti, teda vajati, teda igatseti.
Kuid elus on vahel olukordi, kus enese peitmine ei ole enam mäng, vaid enese päästmise ainus võimalik viis. Põgenemine ähvardava ohu eest. Inimese eest, kes on tarvitanud kõikvõimalikke joovastavaid aineid ja marsib ringi, püss käes, otsides elavaid märklaudu. Purjus ja agressiivse mehe eest, kes oma maailmavalu tahab poksikoti asemel välja peksta oma naise ja laste peal. Vahel põgeneme inimeste eest, kellele oleme võlgu jäänud, või siis teeme kõik, et hoiduda kõrvale nendest, kellele oleme ise väga palju haiget teinud, teinud ülekohut ja kes tahaksid meiega silmast silma kohtuda, et esitada vaid üks lühike küsimus: „Miks?“
Pühakirjast loeme, et kohe pärast Jumala keelust üleastumist, pärast pattulangemist, hakkas inimene ennast peitma Jumala eest. Tal oli hirm oma sõnakuulmatusest tehtud teo tagajärgede ees, karistuse ees. See peitusemäng Jumalaga kestab väga paljude jaoks inimkonnast tänase päevani. Enamasti me teame väga hästi, kui oleme toiminud valesti, oleme üle astunud käskudest-keeldudest, mis aitavad reguleerida inimestevahelist rahulikku kooselu. Teame, kui oleme teinud kaasinimestele halba. Teame väga hästi, kui oleme oma Jumalat salanud, Teda oma mõtete, sõnade ja tegudega solvanud. Me teame, et oleme ära teeninud Tema karistuse. Ja nii me püüame end Jumala eest peita, sulgedes Tema eest oma hinge, sulgedes Tema sõna ees oma südame. Püüame Teda ignoreerida, teha nägu, et Teda polegi, pista pea jaanalinnu kombel liiva alla ja teha nägu, et Tema ei leia meid üles.
Me oleme piisavalt kangekaelsed, et mitte tunnistada Tema ees oma pattu ja paluda Temalt andestust. Kinnitame endale ja teistele, et kõik on korras, et me saame ka ilma Temata, Jumalata, hakkama. Aga südamepõhjas teame, et tegelikult ei saa. Kuni mingi konflikt pole saanud lõplikku lahendust, ei suuda me seda unustada. Elu südametunnistuspiinades, hirmus karistuse ees, elu põgenikuna – see ei ole täisväärtuslik. Peites ennast oma Jumala eest, elame me oma maist elu tulevase elu, igavese elu arvelt. Peame võtma hetkest kõik, mis võtta annab, imema selle tühjaks, teades, et meil pole tulevikku. Olles end peitnud Jumala eest, Temast lahus, pole meil ju lootust pärida igavest elu.
Jumala Poeg, meie Issand Jeesus, on öelnud: „Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut“ (Lk 19:10). Meie Looja Jumal, kes tahab, et me tunneksime Teda taevase Isana, on visa. Tema ei loobu otsimast oma peitu pugenud lapsi, sest Tema hoolib meist.Ta võib oma sõnakuulmatuid lapsi küll vahel karistada, kuid Ta ei ütle neist kunagi lahti. Iga karistus, vähemalt Jumala karistus, lõpeb kord. Jumal on enamasti palju halastavam, kui inimene mõista ja olla suudab. Ja seepärast Ta rõõmustab, kui Tema eest peitu pugenud inimlapsed oma peitusemängu lõpetavad ja Tema juurde tulevad sõnadega: „Halasta ja anna andeks.“
Oma Poja, meie Issanda Jeesuse Kristuse sõnadega ütleb Ta meile igal päeval, ütleb ka täna: „Tulge minu juurde kõik, kes te olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise.“ Lõpetagem siis peitusmängud Jumalaga, pangem oma patud Tema ette, võtkem vastu Tema armukuulutus ja mingem edasi olnust õppinutena, vabade inimestena, kellel on taas tulevikku ja lootust.
