Siis Jeesus ütles oma jüngritele: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle! Sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu pärast, leiab selle. Sest mis kasu on inimesel, kui ta võidaks terve maailma, oma hingele teeks aga kahju? Või mis oleks inimesel anda ära oma hinge lunahinnaks? Sest Inimese Poeg tuleb oma Isa kirkuses koos oma inglitega ja siis tema tasub igaühele selle tegusid mööda“ (Mt 16:24–27).
Meile antakse elu jooksul lugematu hulk ülesandeid. Mõni aeg tagasi võis näha teleris reklaami sellest, kui palju tonne peab üks õpilane stuudiumi jooksul oma ranitsas kandma, enne kui ta saab küpsustunnistuse. Seda ikka jagus.
Me kipume meile antud ülesandeid vaatama kui raskust, tonne kaaluvat ranitsat, mille all tuleb ägada. Kuhu jääb rõõm? Kas võiks neis olla ka midagi sooja ja helget?
Kui Jeesus saadab oma õpilased kuulutustööle, siis Ta räägib sellestki, mis võib rõõmule kaasa aidata. Nimelt käsib Ta loobuda kõigest, mis sunnib neid liigselt muretsema. Pole vaja midagi koormaks teele kaasa võtta. Ainult see „oma rist“. Selle äratundmine on kõige olulisem ülesanne Tema järgijatel.
Vend Noel rääkis mõni aasta tagasi Taizés piiblitundi pidades „praeguse hetke sakramendist“. Ta lausus, et tuleb olla tänulik selle eest, mis meil hetkel on. Tuleb osata olla tänulik nende inimeste eest, keda ma just praegu oma teel kohtan. Nõnda saan ma ka neid tõeliselt toetada ja teenida. Nii võime koos kogeda seda suurt ühtsust, mis seob meid kõiki. Võimalik, et me avastame enda jaoks ka teised meie kasvamist toetavad sakramendid just selle läbi, et me väärtustame käesolevat hetke ja oleme tänulikud selles peituvate võimaluste eest.
