„Samuti tuleb ka Vaim appi meie nõtrusele: me ju ei tea, kuidas palvetada, nõnda nagu peab, kuid Vaim ise palub meie eest sõnatute ägamistega“ (Rm 8:26).
Eile tähistasime palvepühapäeva, mil kõnelesime eriliselt ühest ristiinimese jaoks nii loomulikust asjast, nagu seda on palvetamine.
Täieõigusliku koguduseliikme ettevalmistuse käigus leerikoolis on tunnid, milles kõneldakse palvest ja palvetamisest. Pähe tuleb õppida meie Isa palve – Jumala Poja poolt jüngritele õpetatud palve, mida loeme üheskoos igal jumalateenistusel, palvusel ja ametitalitusel. Iga jumalateenistuse ja muu kirikliku talituse lahutamatuks osaks on palvetamine. Palju on kõneldud ja kirjutatud sellest, mis on palve, kuidas tuleks ja peaks palvetama. On välja antud palju palveraamatuid, kust need, kes tunnevad, et nende endi sõnaseadmisoskus pole piisav palvetamiseks, leiavad oma palvetele toetuseks kauneid palveid, mida on palvetanud ja kirja pannud teised. Kõik on ju justkui hästi korraldatud, et palveelu saaks kulgeda ladusalt. Palvetamise teooria on peaaegu kõigil väga hästi omandatud. Aga ikkagi kurdavad inimesed üsna tihti, et nad tahaksid küll palvetada, aga ei oska – seetõttu ei võetavat nende palveid ka Jumala poolt kuulda.
Vana lugu kõneleb: „Üks mees kurtis Meistrile:
- „Ma kiidan iga päev Jumalat. Mu naaber teeb sama. Ent tema saab pidevalt taevase armu osaliseks, aga mina mitte kunagi. Milles on asi?“
- „Mitu korda päevas sa palvetad?“ küsis Meister.
- „Täpselt 12 korda: kolm korda hommikul, kolm korda enne lõunat, kolm korda pärast lõunat ja kolm korda õhtul.“
- „Aga mitu korda su naaber Jumalat kiidab?“ küsis meister.
- „Ma ei tea.“
- „Uuri välja ja tule ütle mulle.”
Ülejärgmisel päeval tuli mees tagasi:
- „Ma jälgisin naabrit kogu päev. Selgus, et ta palvetas 144 korda – tosin tosinat korda.“
- „No näed, sa ei pinguta piisavalt. Kuidas sa saadki loota sama tulemust, mis su naaber?“ ütles meister.
Möödus mõni aeg ja mees tuli taas Meistri juurde:
- „Ma kiidan nüüd iga päev Jumalat 144 korda, mu naaber teeb sedasama. Tema saab endiselt taevase armu osaliseks, aga mina mitte. Mida ma ei tee nii, nagu oleks vaja? Milles on asi?“ kurvastas ta.
- „Sinu naaber ei loe, mitu korda sina palvetad,“ vastas Meister.
(„Õpetajat otsimas: 144 palvet“)
„Tema saab taevase armu osaliseks, aga mina mitte. Mida ma ei tee nii nagu vaja? Milles on asi?“ – küsimus, mis palvetajal nii mõnigi kord tekib. „Ma ju palvetan, palvetan palju, ehk rohkemgi kui paljud teised, aga ikka ei ole tulemust. Ei ole kusagil seda rahu ja rõõmu, mis ju peaks palvetades südamesse tulema, nagu räägitakse, rääkimata sellest, et soovid, mida Jumala ette olen kandnud, jäävadki vaid soovideks.“ Lihtsaimad võimalikud seletused, mida tavaliselt vastuseks välja pakutakse, on, et paluja on palunud valesid asju või et ta lihtsalt on kärsitu ega malda ära oodata Jumala vastust. Kuid alati pole see nii. On miski, mida ükski palveõpik ega -raamat ei saa meile anda, miski, mille me võime selgeks saada vaid praktilises palveelus – või siis jääbki see meil selgeks saamata ja hingenälg rahuldamata.
Rooma kirjas nendib apostel Paulus: „Me ju ei tea, kuidas palvetada, nõnda nagu peab“ (Rm 8.26). Aga kuidas siis peab?
Luuletaja Juhan Liiv on kirjutanud:
„Ei ma mõista palvet teha, ei ma mõista paluda:
palveks enne saab ju süda, kui ma hakkan paluma.
Sinu eest ma palvet teeksin, paluks vaga meelega,
aga juba põue põhjas oled ise palve sa.“
Luuletaja ütleb: „Ei ma mõista palvet teha.“ Meie vana loo esimene palvetaja ei tee palveid, ei pea arvet oma palvekordade üle. 144 palvet päevas – kui see jagada 24 tunni peale, siis tuleb üks palve iga kümne minuti kohta. Too palvetaja elab palves, palve on saanud osaks temast endast, on muutunud tema südameks, nagu kirjeldab Juhan Liiv oma luuletuses. Sellise palve üle pole mingit vajadust ega võimalustki arvet pidada, nõnda nagu me ei pea arvet oma südamelöökide üle, ei pea arvet selle üle, mitu korda päevas me sisse ja välja hingame. Palve olemus võetakse kokku sõnadega: südame kõne Jumalaga.
Südamest tulev kõne. Kõnelus, mida ei peeta mitte häda ja vajaduse sunnil, vaid seetõttu, et seda kõnelust soovitakse, igatsetakse, vajatakse. Kõnelus, mis pole mitte pealesunnitud kohustus, vaid alati oodatud ja igatsetud võimalus. EELK laulu-ja palveraamatus on laul 315, mis algab sõnadega: „Eks see ole arm ja heldus Jumalaga kõnelda.“ Arm ja heldus – võimalus, mitte pealesunnitud kohustus. Palve on kõnelus, mida saab võrrelda vaid kõnelustega nendega, keda armastame, kellest kõige rohkem maailmas hoolime. Ilmselt ei loe keegi meist kokku minuteid, mida kulutatakse nendeks kõige tähtsamateks kõnelusteks meie elus, kõnelusteks armsatega. Sellistel kõnelustel ei arvestata, mitu lauset tuleb öelda, ei otsita raamatutest kauneid sõnu, mida öelda. Sõnad tulevad iseenesest. Ei seata ka kalendris paika kohustuslikke kõnetundide aegu näiteks abikaasaga: esmaspäeval kella 7.30–8.15, neljapäeval kella 13–14.15, laupäeval kella 22–23.20. Kes hoolib ja armastab, haarab telefoni kohe, kui saabub vaba hetk, ja helistab, et kuulda armsat häält. Ta haarab kinni igast võimalusest koos aega veeta, suhelda, jagada oma elu. Jagada rõõme ja muresid.
Palvetamine on samuti suhe: suhe inimese ja Jumala vahel. Suhe, milleks on vaja ennekõike tõelist hoolimist, mis toob kaasa vajaduse ja soovi suhelda. Suhe, mille õnnestumiseks on vaja kahte poolt. Suhe, kus kahest saab üks. Suhe, mida saab võrrelda koos hingamisega.
Kui me mõtleme inimestevahelistele suhetele tänapäeva maailmas, kui me mõtleme sellele, kui paljud koos- ja abielud ebaõnnestuvad, kui paljud sõprussuhted lõpevad, sest inimesed ei oska ega suuda suhelda, ei suuda piisavalt huvituda ega hoolida üksteisest, siis tundub, et õiget suhet Jumalaga, õiget palveelu on peaaegu võimatu saavutada. Kui me ei suuda suhelda omanäolisega, kes on meiesugune, on meie kõrval, siis Jumalaga, kõigeväelise Loojaga, on kõik ju veelgi keerulisem, seda enam, et Jumala eest pole võimalik midagi varjata, pole võimalik teeselda end paremaks sellest, kes me oleme.
Jumal teab inimese raskusi Temaga suhtlemisel, raskusi palvetamisel. Tema Poeg, meie Issand Jeesus Kristus õpetas oma jüngritele meie Isa palve, näitamaks, milline peaks üks õige palve olema. Ja enne oma surma lubas Jeesus jüngritele, et Ta saadab neile enda asemele ka uue palveabilise. Ta ütles: „Ja ma palun Isa ja ta annab teile teise Lohutaja, et tema oleks teiega igavesti: Tõe Vaimu, keda maailm ei saa võtta vastu, sest ta ei näe teda ega tunne teda ära. Teie tunnete tema ära, sest ta jääb teie juurde ja on teie sees“ (Jh 14:16–17).
Apostel Paulus kirjutab: „Samuti tuleb ka Vaim appi meie nõtrusele: me ju ei tea, kuidas palvetada, nõnda nagu peab, kuid Vaim ise palub meie eest sõnatute ägamistega“ (Rm 8:26).
„Palvetada saab ainult Pühas Vaimus,“ on väitnud Martin Luther. Ja Augustinus on öelnud: „See, et me palvetame, on jumalik and.“ Meile võib tunduda, et meie ise oleme need, kes otsustavad palvetada. Kuid tegelikkuses asetab Jumal palvetamise vajaduse meie südamesse. Palve ei ole ainult ritta seatud sõnad ega vormitäitmise rituaal või soovide loetlemine. Palve on suhtlemine, on ühendus elava Jumalaga. Ning selle ühenduse, kindla ühenduse võib luua vaid Püha Vaim – osake Jumalast endast. Selle osakese endast kingib Jumal meile ristimisel ja see asub meie sisse elama ning aitab meil Jumalaga sidet luua ja hoida. Aitab ka õigesti palvetada.
Kiriku laulu-ja palveraamatu laul 315 julgustab meid:
„Jumal ise jõudu annab
armust sinu palvele.
Vaim su palve üles kannab –
usu kindlalt sellesse.
On su jõud ka väikene,
sinu palve nõdruke,
siiski Jumal kuuleb seda,
ei sul maksa muretseda!“
Palveks on vaja usaldust – usku, et Püha Vaimu kaudu on meil side, on meil otseühendus Jumalaga olemas ja Tema kuuleb meid. Kui meie teeme oma osa, kõneleme Jumalaga, siis Ta vastab kindlasti. Pangem siis oma palved julgelt Jumala ette ja olgem kannatlikud – Tema vastab meile kindlasti.
