„Aga on üks päev, see on Issanda teada, kui pole päeva ega ööd, vaid valgus on ka õhtuajal. Ja sel päeval voolavad Jeruusalemmast välja elavad veed: neist pooled Idamere poole ja pooled Läänemere poole; see sünnib suvel ja talvel. Ja Issand on kuningaks kogu maale. Sel päeval on Issand ainus ja tema nimi on ainus“ (Sk 14:7–9).
Kord saabub siis päev, kui pole päeva ega ööd. On vaid valgus ja Vägevaima elavad veed voolavad välja Jeruusalemmast ja ainus Issand ise on ainsaks kuningaks kõigile kõikjal kogu ilmamaal. Kord see päev saabub. Aga täna on teistsugune päev, on selle maailma õhtu ja õhtu järel on öö ja me ei tea, kas see öö neelab meid või näeme kord saabuvat imelist igavikku, valgust, mis iial ei lõpe.
Prohvet Sakarias teab, et kord saabub Issanda päev, mil elavad veed valguvad sealt, kus Jumala Poeg ristipuul lunastas inimkonna, lepitas patuse inimese püha Jumalaga, kõikjale üle maa. Prohvet Hesekieli ja Joeli, evangelist Johannese, Johannese ilmutusraamatus ja mitmes muuski Piibli osas kõneldakse sellest elavast veest kui paljusid muutvast, rahvaid tervendavast veest.
Ka üks meie kiriku uutest vitraažidest jutustab sellest elavast veest. Pühakiri aga ütleb, et kord pääsevate hulgas on need, keda Issand kutsub, ja samas tõotatakse, et igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, pääseb. Kas nii lihtne see siis ongi? Hüüad õigel hetkel Issanda nime ja pääsed? Küllap on, kui Jumala Sõnas on see tõotus nii selgelt kirjas. Küsimus võib olla vaid selles, et see õige hetk on tulvil nii võimsaid muutusi, hämmastavaid sündmusi, jahmatavat, et nendel, kes pole oma ühendust Jumalaga pidevalt uuendanud, pole harjunud Temaga kõnelema, Teda paluma, tänama, Temaga pidevalt suhtlema, ei pruugi kord nende võimsate muutuste hetkel Tema nimi meeldegi tulla. Tekib vaid hirm, soov Tema eest põgeneda, lootus, et Ta läheks mind märkamata minust mööda.
Jumala Sõna valmistab meid ette selleks lõplikuks muutumiste ajaks. Jumal tahab, et kõik pääseksid ja jõuaksid tõe tundmisele. Tal pole head meelt ühestki, kes kaob, kes määrab end sinna, kus ollakse igavesti lahus Jumalast ja Tema lõputust armastusest.
Jumala prohvet kuulutab, et kord saab kõikjal kõik uueks. Kuid ta lisab, et nendelt, kes igatsevad Tema armu ja ootavad Vägevaima vägevaid kõikemuutvaid tegusid, ootab Temagi midagi: „Need on sõnad, mis te peate täitma: rääkige üksteisele tõtt, mõistke oma väravais kohut tões ja rahus! Ärge hauduge südames üksteisele kurja ja ärge armastage valevandumist, sest kõike seda ma vihkan, ütleb Issand!“ (Sk 8:16j).
Issanda vägev, muutev päev tuleb ja Tema jääb ainsaks kuningaks üle maa. Valmistugem siis selleks, et meis oleks ruumi Tema muutvale Vaimule, et me poleks iseennast nii täis, et Jumal ei saaks meisse midagi panna. Martin Luther on Meie Isa palve seletuses palve „Sinu riik tulgu“ kohta öelnud sellised sõnad:
„Mis see on? Vastus: Jumala riik tuleb ka ilma meie palveta, iseenesest, kuid me palume selles palves, et see tuleks ka meie juurde.“ Ja jätkanud, et see riik saabub läbi Jumala Püha Vaimu.
Jah, see Jumala riik saabub. Meie saame selle jaoks endas ruumi teha. Meie saame Tema vastuvõtmiseks ennast ette valmistada. Meil tuleb selleks aega võtta. Muidu ta tuleb ja läheb meist mööda ja meie jääme temast väljapoole. Jumal igatseb meid. Jumal on andnud oma Vaimu igasse, kes on ristimises Tema omaks saanud, ja ka neil, kes on sellele Vaimule endas väga vähe ruumi jätnud, on võimalik paluda, et armuline ja väelisim teeks nende hinges oma Vaimule ruumi ja täidaks selle oma vägeva Vaimuga.
PALUME vana keldi palve sõnadega:
„Vaigista mind, rahusta mind,
tee mind tüüneks kui sügisjärv
mahedal, pilvitul päeval.
Puhasta mind, tuuluta mind
nagu tormi-iil, mis laiali puhub
varahommikuse udu.
Sütita mind, uuenda mind
Sinu Vaimu loitva leegiga.
Hoia mind, puuduta mind
nagu ema last oma rinnal.
Emba mind, toeta mind
oma igikestva armastusega.“
(Foto: Heidi Tooming)
