„Kui teie peate minu käske, siis te jääte minu armastusse, nõnda nagu mina olen pidanud oma Isa käske ja jään tema armastusse. Seda ma olen teile rääkinud, et minu rõõm oleks teis ja teie rõõm saaks täielikuks. Minu käsk on see: armastage üksteist, nagu mina olen armastanud teid! Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest. Teie olete mu sõbrad, kui te teete, mida ma teid käsin. Ma ei nimeta teid enam orjadeks, sest ori ei tea, mida ta isand teeb. Teid olen ma nimetanud sõpradeks, sest teile olen ma andnud teada kõik, mida ma olen kuulnud oma Isalt. Teie ei ole valinud mind, vaid mina olen valinud teid ja olen seadnud teid, et te läheksite ja kannaksite vilja ja et teie vili jääks. Mida te iganes Isalt palute, seda ta annab teile minu nimel. Selle käsu annan ma teile: armastage üksteist!“ (Jh 15:10–17).
Targalt küsiti kord: „Mis on kurbus?“ „ Kurb tähendab mõelda kogu aeg iseendast,“ vastas tark. Jeesus ei taha, et me oleksime ärevad ja kurvad. Tema räägib hoopis rõõmust. Räägib sellest, et selle rõõmu eest on Ta valmis minema lõpuni – andma oma elu. Juba Vanas Testamendis räägib Issand prohvet Jesaja läbi „Jeruusalemma õnnelikust tulevikust“. Meil on tõesti lootust, kui me ei vaata ainult meid ümbritsevatele probleemidele ja murekohtadele. Meil on tõesti lootust, kui me ei taha „ Jeruusalemma õnnelikku tulevikku“ üksnes enda tuleviku garantiiks.
Armastus on osa tulevasest maailmast, kuid saab uuele loodule osaks juba nüüd, selles maailmas. Jeesuse antud armastuse käsk on eriline selle poolest, et aegade algusest saadik on inimene pidanud tundma hirmu jumalate eest, et võita nende tähelepanu ja poolehoidu. Eks Vanas Testamendiski torkab silma eeskätt Jahve võimsus ja vägevus. Teda peab teenima. Teda tuleb karta, Talle peab ohvreid tooma. Kui inimene seda ei tee, saab Jumalast tema vaenlane ja selles võitluses ei ole inimlapsel mingit lootust võitjana välja tulla. Huvitav on ehk seegi, et vanemates Eesti usulistes kirjutistes kõneldakse „Jumala orjamisest“ ja Võrumaal on nimetatud jumalateenistust „Jummala orjuseks“.
Kes on sõber? Kes on vaenlane? Mida vajab meie rahvas iseolemiseks? Kas armastusel on piirid? Kas armastada võib tõesti tingimatult, nagu Jeesus kuulutas? Õhk on täis elektrit. Meediast ei maksa rääkidagi. Ometi on Jeesuse lausutud sõnad väga otsesed, lausa kristallselged. „Armastage oma vaenlasi, tehke head neile, kes teid vihkavad ...“ Kirjutasin kord Taizés olles oma päevikus: „Me ei usu, et armastus on tugevam kui surm ja lepitus lahendab probleemid paremini kui vastasseis. Me ei usu ja see ei sünni. Alati saame üksnes usku mööda.“ Meil tuleb üksteisega kohtuda. Meil tuleb üksteisega suhelda, sest suhtluse käigus leiame need teenimisviisid, mis hetkel toimivad, ja saame teada, mida tegelikult on meil vaja teha.
