Avastasin, et olin 2016. aastal pidanud kannatuste pühapäeval Tallinna Jaani kirikus pihikõne, milles kõnelesin armastusest. Võtsin selle aluseks lauseid, mis meie Pühakirjas kõnelevad armastusest – Õpetussõnadest ning Pauluse, Peetruse ja Johannese kirjadest.
„Taotlege armastust! Armastus katab kinni kõik üleastumised. Issand kasvatagu teie armastust ja tehku see rohkeks üksteise ja kõikide vastu. Üle kõige olgu püsiv teie omavaheline armastus, sest „Armastus katab kinni pattude hulga. Armastuses ei ole kartust, vaid täiuslik armastus ajab kartuse välja, sest kartuses on karistus, aga kartja ei ole saanud täiuslikuks armastuses. Jumal ei ole meile ju andnud arguse vaimu, vaid väe ja armastuse ja mõistlikkuse vaimu.“ Aamen.
Jumala Poeg julges armastuse pärast minna läbi kannatuste ja surma. Kas meie oleme julgenud armastada? Armastada ka siis, kui tead, et ühel hetkel võib see lõppeda, võid saada haiget ja jõuad maale, kus järved on sündinud pisaraist ja kus valu võib jõuda taluvuse viimase piirini? Kas oled julgenud armastada ka siis, kui tead, et sind ei mõisteta, pigem mõistetakse hukka selle eest, et sa julgesid midagi muuta, veel kord uskuda, usaldada, et sa ei loobunud lootmast, ei kasvatanud paksu koorikut enda ümber – olid avatud nii armastusele kui kannatustele?
Kes on need hukkamõistjad? Need, kellel on elus hästi läinud – kellele on palju kingitud ja kes kingitut peavad enda saavutuseks. Ja ka need, kes on armastuse oma ukselävelt eemale peletanud, kelle hirm haigetsaamise ja teiste hukkamõistmise ees on liiga suur. Sellised võivad teha teistele haiget.
Kristus ütleb, et Tema on tee, tõde ja elu. See on armastuse tee, kuid ka kannatuste tee, aga see tee viib temal rändajad ellu.
Sa mõtled ehk nüüd, et oled proovinud, kuid see ei tööta. Oled püüdnud avada ust, aga sinu võtmed ei avanud seda.
Räägin teile loo. Sõitsin esimest korda Brüsselisse pidama sealsetele eestlastele jumalateenistust. Mu hea sõber oli lubanud, et saan ööbida tema korteris, ja saatis oma ajutise assistendi mulle lennujaama vastu. Istusime taksosse, ütlesime aadressi ja juht pani targa seadme endale teed juhatama. Lõpuks ta peatus. Läbi autoakna oli näha, et õige numbriga maja ees. Auto kadus kaugusesse. Mulle ulatati võtmed. Püüdsin avada maja ust, kuid võti ei läinud lukuauku. Proovisin teist. Ka see ei sobinud. Rohkem võtmeid ei olnud. Olime nõutud. Kõndisime lõpuks tänava otsa ja avastasime, et meid oli toodud valele tänavale. Seiklesime öises veidi ohtlikuna tunduvas Brüsselis. Lõpuks leidsime õige tänava ja võti avas ka õige ukse.
On uksi, mis ei peagi meie ees avanema. Tuleb õige üles otsida. Paljud löövad käega ja külmetavad ilma armastuseta elus. Ja veel – kas olete pannud tähele, et vahel avab ukse meie käes oleva võtmekimbu kõige viimane võti. Meil peab olema kannatlikkust.
Kristusel oli ja on kannatlikkust ja armastust. Tema läks lõpuni, hoolis lõpuni, ohverdas kõik, et keegi meist ei saaks öelda, et armastuse uks on tema ees suletud või et temale pole antud õigeid võtmeid. Palugem täna, et meiegi julgeksime armastada ja armastust vastu võtta – ka siis, kui Tema, kes on armastus, ütleb meile: „Tulge, sest kõik on valmis!“ Palugem andeks oma argus ja kärsitus, aga ka see, kui oleme hukka mõistnud neid, kes on julgenud.
