Jeesus ütles oma jüngritele: „Inimese Poeg peab palju kannatama ja kõlbmatuna hüljatama vanemate ja ülempreestrite ja kirjatundjate poolt ja tapetama ja kolmandal päeval jälle üles äratatama.“ Aga ta ütles kõikidele: „Kui keegi tahab käia minu järel, see salaku end ja võtku oma rist iga päev enda peale ja järgigu mind. Sest kes iganes oma hinge tahab päästa, see kaotab selle, aga kes iganes oma hinge kaotab minu pärast, see päästab selle! Sest mis kasu on inimesel sellest, kui ta kogu maailma kasuks saaks, aga kaotaks iseenese või läheks hukka?“ (Lk 9:22–25).
Elame praegu perioodil kirikuaastas, mida nimetame kannatusajaks. Sel ajal tuletame meelde Kristuse teed ristini, millest sai inimkonna jaoks, täpsemalt inimkonna selle osa jaoks, kes nimetab ennast kristlasteks, lunastuse ja võidu märk. Jah – armastus ja rist on omavahel seotud. Jumal armastab inimesi ja just seetõttu saatis Ta meie juurde oma poja Jeesuse Kristuse, kes, õppinud inimesi armastama, oli valmis ristil meie pattude eest surema. Kanda meie patte, inimeste patte – sellest sai Tema rist.
Kuid kannatusaja eesmärk pole mitte ainult jälgida Kristuse kannatusteed, seda meelde tuletada. Ka meil, ristiinimestel, on igaühel oma rist kanda, meil kõigil on käia oma ristitee. Tänases evangeeliumisõnas kuulsime, mida Jeesus ütles kõigile, mitte ainult oma jüngritele: „Kui keegi tahab käia minu järel, see salaku end ja võtku oma rist iga päev enda peale ja järgigu mind.“ Ta ei ütle: „Anna oma rist mulle, ma tassin seda sinu eest.“ Ta ütleb: „Võta oma rist iga päev enda peale ja järgi mind.“
Kannatusajal, vaadates Jeesusele, tahaksime mõelda sellele, kuidas meie oma risti kanname. Kas me üldse oleme valmis seda kandma? Kas on see meile nuhtluseks või uhkuseks? Kas suudame nurisemata vastu võtta seda, mida elu meile toob, ja kanname Jumala abiga oma koormaid, oma risti, vapralt või vaatame oma risti kandmisele keskendumise asemel igatsevalt oma kaasrändurite poole, võrdleme oma risti nende omaga ja nuriseme Jumala ebaõigluse üle?
Vana lugu räägib, kuidas üks naine oli ikka ja jälle pöördunud palves Jumala poole ja nurisenud, et tema rist on nii raske, et ta ei jõua seda kuidagi kanda. Teistele olevat antud palju kergemad ristid. Jumal tüdines naise nurinast, viis ta taevasesse lattu, kus oli palju riste, ja käskis naisel sealt endale sobiv risti valida. Rõõmus naine hakkaski valima. Katsus üht risti, mis tundus meeldivalt pisike –hea õlale visata. Risti kergitanud, vajus naine selle raskuse all kohe kokku – nii raske oli see, kuigi paistis teine pealt nii pisike. Katsus teist risti, sama lugu – ei jõua tõstagi, veel vähem kanda. Nii katsus naine läbi hulga riste, erineva suurusega, erinevast materjalist – ja talle tundus, et aina raskemaks need muutuvad. Lõpuks, juba lootuse kaotanult, märkas ta teistest veidi eemal üht keskmise suurusega risti ja proovis seda. Oh, kui kerge see tundus! Naine teatas Jumalale, et nüüd oli ta leidnud endale tõesti sobiva ja jõukohase risti, ja näitas oma valikut Jumalale. Selle peale ütles Jumal : „Naine, mine ja ära enam kunagi nurise. Sa valisid omaenda vana risti tagasi.“
Nii see on – igaühele meile on antud kandmiseks oma rist, mõeldud just konkreetsele kandjale, just täpselt talle jõukohane. Me ei saa seda kellegagi vahetada. Saame vaid mõnikord panna oma õlga alla ja mõnda aega toetada kaasrändurit, kes on nõrkemas. Saame ise paluda abi oma Issandalt. Kui tunneme, et jõudu napib. Aga et jõuda oma eesmärgini, igavesse ellu, peame oma tee lõpuni käima. Koos oma ristiga.
PALVE: Issand, kingi meile tarkust vaadata Sinu risti poole, kui mõnikord tunneme, et meie elurist on meile liiga raske kanda. Kingi jõudu, et suudaksime meile määratud risti kanda lõpuni – taevase kuningriigi väravateni, kus saame selle kõrvale panna, sinna, kus on selle koht – usu, lootuse ja armastuse võidumärkide hulka.
